Fotode järgi võid otsustada, mitmes kohas ma ise olen käinud. Ülejäänutest unistan.
Vali oma maitse järgi, mida veel vaadata, kui turistiteatmiku omad juba nähtud. Kõiki ühe nädalaga vaadata ilmselt ei jõua. Aga oma kogemustest tean, üle nädala Londonis jalad ja vaim järjest vastu ei pea. Siis peab puhkusest taas kodus välja puhkama.
Allpool nimetatud paikade asukohti saad üheskoos vaadata Google kaardilt.
Kuigi St Pancras raudteejaam näeb ise üsna kiriku moodi välja, on paikkond ja jaam saanud nime vana kiriku järgi. Kirik asub jaama taga ning on nime saanud 13-aastasest poisist märtri järgi, kes hukati Roomas aastal 303. Tegemist on Londoni vanima kristliku pühapaigaga. Täpset ehitamise aega ei teata, kuid kivi altaris pärineb VII sajandi algusest. Praeguse kuju sai kirik kuninganna Victoria ajal. Kalmistu kiriku juures on ehk huvitavamgi. Siin puhkab helilooja Johann Christian Bach, kuulsa Johann Sebastiani noorim poeg. Siia on maetud ka Mary Wollstonecraft, kirjanik ja naisõiguslane. Tema tütar, "Frankensteini" autor Mary Shelley kohtas oma tulevast abikaasat just siin ema haual. Sir John Soane* kujundas siia endale ja abikaasale hauasamba, millest on saanud eeskuju kuulus telefoniputka K2.
Tähelepanu väärib ka 150-aastane saarepuu "Hardy tree" (Thomas Hardy järgi, kes organiseeris ümbermatmist, kui raudtee ehituse tõttu osa kalmistust likvideeriti). Selle ümber on ringikujuliselt hulk hauakive. Tegemist on kividega haudadelt, mis jäid ette raudtee ehitusele 1860-tel kui ehitati raudteed ja tunneleid raudteejaama jaoks. Õpipoiss Thomas Hardy sai ümbermatmise töö ilmselt oma nooruse tõttu, kuna tegemist oli mitte just meeldiva tegevusega. Hiljem sai temast tuntud kirjanik, aga maetud on ta paika, mida praegu tunneme Grimaldi pargina.
* Google Maps varem väitis, et John Sloane. Nüüd on see parandatud (huvitav, 2 päeva pärast seda kui oma lehel seda mainisin). Selguse mõttes: Londonis on elanud kaks sarnase nimega meest, kes mõlemad kandsid ka tiitlit Sir.
Sir Hans Sloane (1660 – 1753) oli iiri arst, loodusteadlane ja kollektsionäär. Tema kollektsioonist sai alguse British Museum.
Sir John Soane (1753 – 1837) oli arhitekt. Tema projekteeritud on Bank of England hoone.
Kahjuks 27. detsembril 2022. aastal ei pidanud seenekahjustustega vana puu enam vastu ning langes maha. :-(
OXO on nimi, mis leiutati aastal 1900 firmas Liebig's Extract of Meat Company puljongikuubikute tähistamiseks. Firma oli 1908.a. olümpiamängude ametlik sponsor. Maailmasõjas olid puljongikuubikud sõdurite varustuses. 1928.a. ehitas firma Thamesi kaldale külmhoone ja tootmistsehhi. Hoonele oli planeeritud esinduslik torn, millel oleks neoonkiri OXO. Kahjuks selgus, et tolleaegsete seaduste kohaselt ei tohtinud ükski reklaam (kaasa arvatud firma nimi või kaubamärk) jõele ära paista. Arhitekt leidis lahenduse selles, et tornile tehti erikujulised aknad, mis ülevalt alla lugedes moodustasid kirja OXO. Öösiti on need seest valgustatud.
Nii osati edukalt seadusest mööda hiilida.
Tornis asub restoran. Ilusa vaatega jõele. Väga peen ja... väga kallis. Kui sinna minna, peab ikka kõvasti raha olema.
Parem on hoonet väljaspoolt uudistada. Kui siiski restorani lähed, ära parem kelnerilt puljongikuubikuid küsi.
Parim vaade eemalt tornile on sillalt Blackfriars Bridge. Aga torni lähistel hoovis on sageli huvitavaid kunstinäitusi.
Pärast 1666.a. suurt põlengut algas Londoni taastamine. Tules oli hävinud 13 000 maja, 89 kirikut. 100 000 inimest kaotasid kodu. Arhitekt Christopher Wren projekteeris linna 50 uut kirikut, kaasa arvatud St Paul's katedraali. Temal paluti ka projekteerida mälestusmärk põlengule. Tema rajaski (koos sõbra Robert Hooke'iga ) samba, mida kutsutaksegi lihtsalt Monumendiks. Samba läbimõõt on 5 meetrit ja kõrgus 202 jalga ehk 61 meetrit. Just nii kaugel asus Pudding Lane pagaritöökoda, kust 2. septembril tuli alguse sai. Seda pidas pagar Thomas Farriner, temaga ei juhtunud midagi, tulekahju tekitamise eest poodi üles prantslasest kellasepp Robert Hubert, kel polnud tegelikult asjaga mingit seost. Monumendi sees asub trepp, mida mööda soovijad saavad tippu minna. Ainult arvestage - 311 trepiastet (ning £4.50)! Hoolimata läheduses asuvatest kõrgetest majadest, on tipust näha Thames, The Shard, Tower Bridge, St Paul's ja palju muud. Monumendi alaosas asuvad neljal küljel tahvlid kirjadega. Põhjapoolsel tahvlil on üks rida kustutatud. Seal oli kunagi kiri, milles põlengus süüdistati katoliiklasi. See eemaldati 1830.a. Kiri oli: "But Popish frenzy, which wrought such horrors, is not yet quenched."
Wren tahtis samba otsa panna kuningas Charles II kuju. Kuningas keeldus viisakalt: "I didn't start the fire..."Vaade teiseltpoolt jõge
Tegemist on tänavaga (hääldus: tšiini), mis kunagi asus päris Thamesi kaldal, aga praegu on sellest eraldatud väikese pargikesega. Esimene tuntud tegelane, kes selle kandi võlud avastas, oli Sir Thomas More, õpetlane, vaimulik ja kuningas Henry VIII lordkantsler. Kuigi kuningas aastal 1535 oma kantsleri hukata lasi (More jäi katoliiklaseks, ei tunnistanud anglikaani kirikut, mille pea kuningas oli), oli ilmselt ka kuningani jõudnud kuuldus ilusast paigast (Aga äkki polnudki hukkamise põhjuseks eriarvamused religiooni asjus, oli lihtsalt tarvis krunt vabaks teha?). Järgmisel aastal ostis kuningas sinna maamaja (praegused majanumbrid 19 kuni 26). Seal elasid kaks tema kuuest järjestikusest naisest - Catherine Parr ja Anne of Cleves, samuti ka tema tütar, kellest hiljem sai kuninganna Elizabeth I. Hiljem sai maja omanikuks Sir Hans Sloane, kelle kollektsioon pani aluse Briti muuseumile. Siin tänaval on elanud palju kuulsaid inimesi: Keith Richards (Rolling Stones, you know) [maja nr 3]; Mick Jagger ja Marianne Faithfull [48]; helilooja Ralph Vaughan Williams [13]; Elizabeth Taylor [22]; Dracula autor Bram Stoker [27]; filosoof Bertrand Russell [14]; kunstnik Dante Gabriel Rossetti [16]; kirjanik George Eliot [4]; peaminister David Lloyd George [10]; insenerid Marc ja Isambard Kingdom Brunel [98]; jalgpallur George Best jne. Ning siitsamast mõnikümmend meetrit nurga taha on Oakley St (maja nr 42), kus Bob Marley kirjutas laulu I Shot the Sheriff. Siia on hea tulla pärast Battersea pargi külastamist üle prints Alberti silla.
Muide: Kui juba sealkandis oled, ei tasu jätta külastamata samas kõrval ida pool sellist paika, nagu Chelsea Physic Garden.
Tegemist on tegemist nagu pisikese botaanikaaiaga, mis asutati 1673 ravimtaimede kasvatamiseks.
Mick Jagger, parempoolne maja.Bob MarleyKeith RichardsThomas More. Maja enam pole, aga kuju on. Tema eluajal voolas selle koha peal jõgi.
Battersea pargis jõe lähedal asub pagood kuldse Buddhaga. Selle rajas 1985.a. jaapani organisatsioon (ingl. Nipponzan Myohoji order) Hiroshima pommitamise 40. aastapäevaks. Selliseid pagoode on organisatsioon rajanud üle maailma üle 80. Igas juunis toimub selle läheduses rahu festival. Pagood on 33.5 m kõrge, sel on kaks kaugeleulatuvat idamaist katust. Neljal küljel on kuldsed kujud, mis kujutavad Buddhat. Lõunakülg kujutab tema sündi, idakülg valgustumist, läänekülg surma. Põhja pool on Buddha palvetamas. Ümberringi on ülimalt inglaslik park, kus leidub koerajalutajaid, emasid lastega, päevitajaid ja sportijaid. Ning kõike seda valvab Buddha rahustav pilk. Pargis on varjulises kohas väike majake, milles elab munk, kes hoolitseb pagoodi eest. Igal hommikul siirdub ta aeglasel sammul kõndides ja trummi lüües pagoodi juurde, et selle ümbrust korrastada. Temaga liituvad sageli vabatahtlikud. Reverend Gyoro Nagase elab kohas Old English Garden, pagoodist 250 meetrit edelasse.
Esimene taoline pagood Inglismaal ehitati paika Milton Keynes. Aga too on madalam ja vaid ühe katusega.
Benjamin Franklin (1706–1790) oli mõistagi ameeriklane, riigimees, kirjanik ja leiutaja. Aga paljud ei tea, et aastatel 1757 kuni 1775 elas ta Londonis. Tema maja 36 Craven Street on ainus tema tänapäevani säilinud elupaik. See maja oli kogu selle aja de facto USA saatkond. Praegu saab soovija seda külastada kostümeeritud giidi saatel.
Franklin oli ka piksevarda leiutaja. Esimene piksevardaga kaitstud suur avalik hoone maailmas oli St Paul's katedraal.
Huvitav objekt neile, kes inseneriasjandusest lugu peavad. Tegemist on kolmekorruselise sillaga, mille all on raudtee, üleval autotee, aga nende vahel on sild laevatatava kanali jaoks.
Ehitatud 1859.a. Isambard Kingdom Bruneli (kuulsa tunneliehitaja Marc Bruneli poeg) projekti järgi. Sinna tuleb küll umbes 3 km jalutada, kuid selle tasuvad ära ilusad vaated tee peal. Võid ka muidugi bussiga 195 minna, aga see sõidab harva.
Mitte nii uhkeid, kuid kolmekordseid ülesõite on kesklinnale lähemalgi. Kui lähed Stapleton Road loodeotsa, siis on seal vana viadukt, millel kulgeb praegu Parkland Walk. Kui seisad viadukti all, siis tea, et praegugi tegutseva raudtee lõik on tunnelis otse jalge all.
Territoorium on piiratud kõrge aiaga, aga raudaed on täis riputatud värvilisi riideribasid, kunstlilli, pabereid tekstidega, jõuluehteid, mängukarusid ja kõikvõimalikku muud kraami. Mis paik see siis on? See oli pühitsemata surnuaed.
Sinna maeti 17. sajandi prostituute, keda kutsuti "Winchester geese". Prostitutsioon oli tollal Winchesteri piiskopi kontrolli ja juhtimise all, piiskop sai sest küll kasu (mitte väikest), aga "leedisid" pühitsetud pinda matta ei lubanud. Piiskop oli kõrge moraaliga inimene. ;-) Hiljem sai sellest kristlik surnuaed, kuni see 1852.a. suleti, kui oli täitunud 15 000 hauda ja rohkem ei mahtunud. Veel hiljem oli see krunt unistuseks paljudele kinnisvaraarendajatele, kellele aga seisid vastu kohalikud elanikud, müstikud, feministid ja kohalik kirjanik John Constable, kelle peateos on saanud inspiratsiooni just sellest kohast. Alates aastast 1998 tähistatakse siin
Halloweeni. Tasub vaadata, kiviviske kaugusel Borough Market'ist.
Praegu hoolitsevad aia eest vabatahtlikud kohalikust organisatsioonist BOST, mingitel aegadel lastakse ka külastajaid sisse, kuid täpset graafikut pole. Tasuta. Tasub proovida pealelõunal. Sissepääs on esimese pildi järgi ümber nurga vasakule.
Londoni linnavalitsuse endine hoone. See ehitati Thamesi lõunakaldale aastal 2002, sest peaministri tahtel polnud poolteist aastakümmet Londonil linnavalitsust ja selle senine paik oli juba muud kasutust leidnud (London Marriott Hotel, otse Westminsteri silla idaotsa juures). Siin leidis uus linnavalitsus asupaiga.
Hoone on projekteerinud Foster and Partners ning see on kujult klaasist munajas ehitis, lõuna poole kaldu. Seda on kirjeldatud ka kui untsuläinud Darth Vader'i kiivrit. Klaasseinad peavad sümboliseerima linnavalitsuse avatust. Hoones ümbritseb nõupidamiste saali 500 m pikkune spiraalne kaldtee keldrist tipuni võimaldades saali sisse vaadata, mis panevat linnaisad tundma end nagu kuldkalad akvaariumis.
Hoone on nagu metafoor Londonist endast - imeline, provokatiivne ja tasakaalust väljas.
Hoone alumisel korrusel on avalik kohvik, selle põrand kujutab satelliidipilti Londonist.
Aga liiga kõrge üüri pärast kolis siit linnavalitsus välja ning asub nüüd mitu kilomeetrit ida pool. Mis majast edasi saab, seda ei tea.
Coade Stone Lion. Miks selline nimi? Sest see kuju pole tehtud mitte looduslikust kivist, vaid on tegelikult keraamiline. See on valmistatud peamiselt savist ja põletatud Lambethis asuvas töökojas ühtlases kuumuses 4 ööpäeva. See kuju oli algselt värvitud punaseks ja seisis õllepruulikoja Red Lion ees kohas, kus praegu asub Royal Festival Hall. Kui pruulikoda lammutati, siis kuningas George VI käsul puhastati kuju värvist ja asetati Waterloo jaama juurde. Nüüd on see koha leidnud Westminsteri silla otsa juures maja lähedal, kus kunagi asus linnavalitsus (kuni see Margaret Thatcheri käsul 1986.a. likvideeriti).
"Mews" on tänava liigi nimi, mis on omane just Londonile. Neid leidub palju sellistes prestiižikates linnaosades, nagu Kensington, Mayfair ja Bayswater. Seda nime peaaegu ei esine väljaspool Londonit. See nimetus tähendab lihtsalt öeldes teenindustänavat. Väärikas aadlimees ei soovinud, et tema uhke maja fassaadi ees sebiksid piimamehed, tallipoisid jne, seega rajati alamale klassile majadest tahapoole eriline mõneti varjatud tänav, kustkaudu toimus varustamine.
Abitänava ääres olid majakesed, mille esimesel korrusel paiknesid tõllakuurid ja tallid, teisel korrusel elas teenijarahvas. Mahukad keldrid ja pööningud varjasid toiduvarusid ja muud härrasrahval vajaminevat kraami. Aegade möödudes said tõllakuuridest garaažid ja sealsed majad läksid ka jõukamate seas hinda. 1950-ndatel said need tänavad populaarseks loominguinimeste, eriti kunstnike, seas. Filmis A Hard Day's Night* (The Beatles) toimub tegevus just sellisel tänaval.
Nagu eespool öeldud, on need tänavad nüüdseks muutunud. Aga on siiski üks selline, kus on veel alles tallid ja neis tõelised hobused. Otsi üles Hyde Park'i põhjaserva lähedalt Bathurst Mews.
* Selles filmis on episoodilises rollis üks varateismeline fänn. Seda osa mängis Phil Collins.
Kui satute Trafalgari väljakule, siis ärge jätke vaatamata vanade mõõtühikute standardeid. Väljakul Rahvusgalerii ees on astang või terass ja selle alumises ääres on hulgaliselt pronksplaate, mis tutvustavad vanu mõõtühikuid. Saab oma käega katsuda, kui pikk on näiteks üks jalg või mis mõõtühik on Standard Chain.
Salateenistuse (senini kutsutakse tegelikult vana nimega MI6) peahoone seisab otse Thamesi kaldal Vauxhalli silla juures. Sisse sa sinna ei saa ja James Bondi ka vaevalt kohtad, aga hoone ise on huvitav. Salateenistus on viinud läbi operatsioone välismaal alates 1909.a., selle olemasolu tunnistati ametlikult alles 1994.a. Järgmisel aastal valmiski peahoone, mille arhitekt oli Terry Farrell. Huvitav on sealjuures, et sama meest võib näha ka Bondi-filmis The World is Not Enough.
Hoone on ehitatud väga tugev. Väidetakse, et akendeks on kasutatud 27 eri sorti turvaklaasi.
Käivad kuulujutud, et siit viib tunnel otse Westminsterisse. Aastal 2000 tulistasid IRA terroristid hoonet tankitõrjerelvast ja ei tekitanud sellele märkimisväärset kahju.
Jõe kallast mööda võid jalutada otse hoone eest läbi ja tunda end uhkelt - oled korraga kümnete telekaamerate vaateväljas. Ära unusta lehvitada. ;-) Läheduses (teispool silda) avaneb otse jõkke roostes värav raudkettidega. See siiski ei ole spioonide salasissepääs, nagu mõni võiks arvata. Selle kaudu voolab suurvee ajal Effra jõgi (kelti keeles kärestikuline jõgi), mis on üks kahekümnest maa alla suunatud Londoni jõest.
Tegelikult see purskkaev ei olegi purskkaev, vaid mäekallakul asuv ovaalne kanal, mille ülaosast voolab vesi kahelt poolt alla. Selle projekteeris Kathryn Gustafson ja see avati 2004.a. Kanal on 3 kuni 6 meetrit lai ning 210 meetrit pikk. Teel kohtab vesi palju konarusi ja astmeid, mis peavad sümboliseerima printsessi eluteed. Veekanal koosneb 545 graniidist detailist ja vett saadakse puurkaevust 100 meetri sügavuselt.
Kohe pärast avamist sai objekt palju kriitikat. Lapsed libisesid siledal graniidil ja said vigastusi. Sügisel puulehed ummistasid äravoolu. Purskkaev suleti täiendavateks töödeks. Neist oli abi. Graniiti muudeti libedates kohtades karedamaks ja praegu on see soojal suvel paljude laste lemmikkoht. Ka paljud täiskasvanud kõnnivad, püksisääred üles kääritud, kanaleid mööda. Ametlikult pole see lubatud. Tohib üksnes istuda äärel jalad vees. Aga alati kohal olev turvameeskond pigistab
selles asjas silmad kinni. Ning õige kah, Dianale oleks see meeldinud.
Esimesel pildil see kellatorniga majake on kohvik, ära unusta külastada ja üks maitsev kohv juua otse Serpentine'i kaldal.
Ka Regent Park'is on veekogu kaldal suure kellaga kohvik. Ehk on see kell seepärast sinna pandud, et paadilaenutajad õigel ajal tagasi taipaksid tulla?
Üks ja kolmveerand sajandit tagasi neid suuri puid veel ei olnud ja tagaplaanil oleks paistnud Crystal Palace...
Paremal pool ülesmäge kulgeb jalgtee nimega Rotten Row. Millest selline nimi? Tegemist on kunagise kuningate ratsutamisrajaga (ratsutamistee kulgeb selle kõrval praegugi) ja arvatakse, et tegemist on moonutusega prantsuse keelest Route du Roi (kuninga tee). Teine versioon on, et tegemist on vihjega pehmele teekattele. Tegemist on esimese valgustatud teega Britannias.
Vana hukkamispaik asus kohas, kus praegu on kolmnurkne liiklussaareke Hyde Park'i kirdenurga lähedal. Praegu on see paik tähistatud ümmarguse kiviplaadiga, millel on paiga nimi. Tegelikult on see asukoht mõneti sümboolne - ajaloolased pole päris ühel nõul, kus see paik täpselt oli. Siin paigas hukati aastatel 1196 kuni 1783 umbes 30 000 inimest, nende hulgas ka 105 katoliku märtrit. Tavaliselt toimus hukkamine nii, et hukatavad olid silmuses vankri peal ja vanker sõitis alt ära. Korraga hukati kuni 24 inimest. Köie tükid müüs timukas sageli suveniiridena pealtvaatajaile. Inimesed püüdsid ka puudutada surnukehi, sest see pidi parandama tervist.
Hukkamiste päev oli vaba kõigile töötavatele inimestele ning kui hukati maanteeröövel Jack Sheppard, olevat seda vaatama kogunenud ligi 200 000 inimest.
Kuulsaim isik, kes on siin võllas rippunud, on ilmselt lordprotektor Oliver Cromwell. Tema puhul on eriline see, et ta oli juba kolm aastat varem surnud. Aga kättemaksuhimuline kuningas Charles II käskis ta hauast välja kaevata ja ikkagi üles puua. "Kaevamine" on muidugi piltlik väljend. Ta oli maetud Westmister Abbey põranda alla ja samas kohas lebavad nüüd neli lapseeas printsi, kes kaotasid elu mingis õukonnaafääris. Arvatavasti, keegi ei tea täpselt.
Tyburn Tree on saanud nime Tyburni jõe järgi (voolab kusagil sügavas tunnelis senini), aga jõe nimi tähendab väga vanas keeles kahte oja. Teine seletus on, et "ty" tähendab piiri (seega - piirioja). Kes teab... Jõgi moodustas suudmes kaks haru, mille vahele jäi Thorney Island, millele ehitati Westminster Abbey. Jõgi ületab ka Regent Canal'i (torus Camden Road silla all). Ning jookseb ka Buckingham Palace aia alt läbi. Marleybone Lane järgib oma kõverusega täpselt jõe sängi. Uudishimulik jõgi, käib kõik tuntud kohad läbi.
Plaat paigaldati 1964.a. ja restaureeriti 2014.a. Kolm puud selle lähedale istutas TfL (Transport for London).Hukkamispaiku oli Londonis ikka palju..Surmaga karistatavad kuriteod tudori ajastul (1485. kuni 1603.a).
Ehtne hinduistlik tempel. Saab näha nii seest kui väljast. Kui sinna minema hakkad, pea silmas, et nõutav on teatav riietus: riided peavad katma õlgu ning kõhtu ja püksid/seelik ulatuma allapoole põlvi. Sisenedes ruumidesse tuleb ära võtta jalanõud. Pildistamine/filmimine oma tarbeks on lubatud ainult õues. Pea silmas, et tegemist on pühapaigaga - nagu mistahes kirikuski, pane mobiiltelefon hääletuks.
Selle monumendi rajas kuninganna Victoria oma varalahkunud abikaasa Albert of Saxe-Coburg and Gotha (1819-1861) mälestuseks 1876. Keskel istub toolil Alberti kullatud kuju. Ümberringi on skulptuurigrupid, mis kujutavad nelja maailmajagu. Grupid sümboliseerivad tööstust, äri, inseneriteadusi ja põllumajandust. Iga maailmajagu sümboliseerib ka vastav loom. Kujud sümboliseerivad progressi, millesse Albert uskus. Tema oli eestvedajaks 1851. aasta maailmanäitusele, mille tarvis lähedale parki rajati Crystal Palace. See rajatis viidi hiljem üle teise kohta (paik kannab seda nime praeguseni), kuid põles maha 1936.a. Näitus teenis palju tulu, mida kasutati kolme muuseumi rajamiseks. Pane tähele, et Alberti kuju ei vaata mitte otse üle tee asuvat Albert Hall'i, vaid pea on pööratud kergelt vasakule, just nende muuseumide suunas.
Londoni ajalooline City on ruutmiil, milles töötab 300 000 inimest, aga elab vaid 12 000. Neist kolmandiku koduks on Barbican. Ajalooline Cripplegate linnaosa pommitati sõjas rusuhunnikuks. 1950 alustati selle ülesehitamist, kuid lõpetati alles seitsmekümnendail. Suur osa kortereist asuvad kolmes tornis, 42 korrust igaühel. Et olla väärt nimele (Barbican tähendab välikindlustustöid) on elamud pööratud sissepoole, jättes väljapoole vaid ilmetud müürid. Elanikud on eraldatud kesklinna mürast ja saavad kuulata purskaevude vulinat ja puude kohinat. Kvartalis on kunstikeskus, kinod ja näitusesaalid. On ka ajalooline kirik, mis õnnekombel on säilinud - St Giles-without-Cripplegate, rajatud 1394.a. Selles kirikus laulatati Oliver Cromwell ja sinna on maetud poeet John Milton.
Tahad külastada kuulsat The Beatles ülekäigurada? Kuulsa heliplaadi ümbrise foto tehti salvestusstuudio esisel ülekäigurajal 8. augustil 1969 kell 11:35. Fotograaf Iain Macmillan tegi 6 fotot seistes treppredelil, samal ajal oli politsei tänava autodele kümneks minutiks sulgenud. Hiljem valiti üks foto plaadiümbrisele välja ja see sai kohe maailmakuulsaks. Praegugi võib iga päev näha kümneid kordi inimesi mitmekaupa tänavat ületamas veidralt käsi ja jalgu liigutades. Kui kavatsed ka seal lollusi teha, siis arvesta, et stuudio ees on veebikaamera mikrofoniga ja kogu maailm näeb su käitumist ja ka kuuleb kõvemaid häälitsusi.
Ära ainult seda viga tee, et sõidad Abbey Road nimelisse raudteejaama. See asub hoopis teises linna otsas.
Muide, kui tahad näha maja, mille katusel The Beatles oma viimase kontserdi Londonis andis, siis see asub aadressil 3 Savile Row (Piccadilly Circus jääb paarisaja meetri kaugusele).
Stuudio asutati 1931.a. Siin stuudios on oma lugusid lindistanud ka Amy Winehouse ja Pink Floyd. Oma viimase lindistuse tegi siin 1944.a. Glenn Miller. George Martin tegi oma esimese lindistuse siin.
Muide, kui tahad näha maja, milles elab Paul McCartney, siis see on siinsamas lähedal, 7 Cavendish Avenue.
Greenwitchist (NB! hääldus: greenitš) jookseb läbi nullmeridiaan. Loomulikult on tore teha selfie, üks jalg ühel, teine teisel Maa poolkeral. Aga hirmsas rahvasummas on seda ebamugav teha. Kui tahad pilti rahulikumas õhkkonnas teha, siis ära unusta, et meridiaan jookseb ümber kogu Maa. Sõida DLR jaama East India. Seal on meridiaan maja seinale ja maja ette maha märgitud. Pildista terviseks.
Muide, meie Maa pole kaugeltki kerakujuline, vaid mitut pidi lopergune. See toob kaasa koordinaatide määramises mitmemõttelisuse. Ära imesta, kui su GPS laseb sul 102 m ida poole minna. Eks tee seal ka selfie.
Ega see maja pole kuigi ilus? Maitse asi. Ometi on see kaitsealune objekt. Selle projekteeris ungari päritolu juudi arhitekt Ernö Goldfinger. Igatahes vihastas selle maja koledus kirjanik Ian Flemingi nii välja, et ta pani ühele oma Bondi-lugude pahalasele nimeks Goldfinger.
Prantsuse kunstnik varjunimega Invider on loonud keraamilistest plaatidest üle 50 kunagise populaarse arvutimängu tegelase ja paigutanud need laiali erinevatele objektidele. Püüa juuresoleva kaardi abil mõned üles leida!
Kalmistu, kuhu on maetud "mittekonformistlikud" isikud, paljud kirjanikud, radikaalid, nagu näiteks Isaac Watts, William Blake, John Bunyan, George Fox ja Daniel Defoe. Seal on ka Thomas Hardy (St Pancras kalmistul tegutsenud, vt nr1) mälestusmärk. Nimi on tuletatud sõnadest "bone hill". See surnuaed pole kunagi olnud pühitsetud anglikaani kiriku poolt, seepärast sinna teisitimõtlejaid maetigi. Surnuaed asutati 1665.a., kuid ümbermatmisi sinna oli toimunud varemgi.*
Suure 1666.a. tulekahju järel oli siin tules kodu kaotanute ajutine laager.
Robinson Crusoe autor Daniel Defoe suri aprillis 1731.a. ja tema hauale pandi tagasihoidlik kivi. Talvel 1857/8.a. lõi pikne kivi puruks. Raha uue obeliski jaoks koguti annetustest kuue penni kaupa ja praegu on haual uhke marmorsammas.
Siia on maetud ka aurumasina leiutaja Thomas Newcomen**, kuid tema haua asupaik pole teada.
* Teine surnuaed, kuhu maeti teisitimõtlejaid ja ametliku kirikuga mittliitunuid, oli Abney Park. ** Enamasti nimetatakse aurumasina leiutajana James Watt'i, kuid tema vaid täiustas Newcomeni masinat. Newcomen oli iseõppija, sest tema ja ta pere olid baptistid, aga ülikooli võeti vaid anglikaani kirikusse kuulujaid.
Kui juba sealkandis oled, pööra tähelepanu veel kahele asjale. Kõrval (läänesuunas) on kõrge kortermaja Braithwaite House. See on just see koht, kus võeti kinni ema korteris 1968.a. vennad Kray'd. Nad olid ka varem vangis istunud (röövimised, hiljem ka mõrvad). Need kaks kurjategijat olid Toweri kindluse viimased vangid kuni 1952.a. Aga nüüd nad enam vabadusse ei pääsenudki. Tänaval maja kõrval (Chequer St) on munakivisillutis. Aga vaata lähemalt - osa tänavast on sillutatud puitpakkudega! Väga sarnased kividega, kui ei tea vaadata, jalutad mööda. Selle tänava lõpust võid pöörata pisikesse parki, mis oli ka kunagi surnuaia osa. Sinna maeti kveekerite usulahu liikmeid. Praegu on seal laste mänguplats.
Kirik ehitati umbes aastal 1100. Suures Londoni tulekahjus sai see kannatada, kuid ehitati uuesti üles. 1695.a. lisati Sir Christopher Wreni projekti järgi uus torn. II maailmasõjas sai kirik aga nii palju viga, et uuesti üles ehitama ei hakatud. Säilinud on vaid seinad ja torn. 1971.a. muudeti see paik avalikuks pargiks. Väga õdus koht jalgu puhata kui oled just saabunud Monument nimelise samba 311 astmeliselt trepilt.
Kuulsa telefoniputka K2 autor oli Sir Giles Gilbert Scott (1880-1960), arhitekt, kahe tuntud elektrijaama,
Bankside (nüüd tuntud kui Tate Modern) ja Battersea (tuntud Pink Floyd albumi Animals kaanepildina), autor. Tema võitis Postiameti võistluse 1924.a. K2 oli metallist ja kaalus 1250 kg. Hiljem juba tehti K3, mis oli betoonist ja see seeria jätkus kuni K8-ni. Eeskujuks omapärase katuse kujundamisel oli autorile teise ahitekti, Sir John Soane'i hauamonument. Algse plaani järgi pidi K2 olema hõbedane, kuid Postiameti (General Post Office) otsusel värviti need punaseks. Sel punasel värvitoonil on isegi oma riiklik standard: BS381C-Red539 (Currant Red). Praegu on säilinud umbes 200 K2-e, mis on riikliku kaitse all. Näha võib neid K-seeria putkasid igal pool, neid on tuhandeid, kuid juuresoleval lingil on paik (Burlington House), kus saad näha esimest prototüüpi. Täiesti töötava taksfoniga.
Otse kõrval asub Burlington Arcade, kaetud ostutänav...
Nüüdisaegne, täiesti töötav telefon on sees. Vana aparaadi kinnituskoht on ka näha.
Kirikukelli valmistav firma oli asutatud 1570.a. Praegusesse kohta koliti 1738.a.
Esimene kellameister oli Robert Mot, kelle kaks kella kõlavad Westminster Abbey loodetornis senini.
Siin valati aastal 1858 Big Ben. Et kell töökojast välja saada, tuli uks suuremaks ehitada. See 13.8 tonni kaaluv kell veeti siis juubeldavate rahvahulkade saatel parlamendihoone juurde vankril, mida vedas 16 hobust. Siin on valatud ka Philadelphia The Liberty Bell, mida peetakse USA vabaduse sümboliks.
Olümpiamängude avamiseks 2012.a. valati siin kell kaaluga 23 tonni.
Praegu sa seda ehitist enam ise ei näe, võid vaid imetleda kohti, kus ta kunagi oli ja püüda seda endale ette kujutada.
Crystal Palace oli terasest ja lehtklaasist hiigelsuur hoone, mis ehitati 1851. aasta maailmanäituseks.
See asus Hyde Parki lõunaservas ja oli tõesti vapustavate mõõtmetega: 564 m pikk ja siseruumi kõrgus 39 m, pindala 92 000 m2. Selle projekteeris Joseph Paxton. 14 000 eksponenti näitasid seal hetke teaduse ja tehnoloogia tipptaset.
Pärast näitust hoone demonteeriti ja ehitati uuesti üles lõuna pool paigas nimega Penge Common.
Kahjuks põles palee 1936.a. maha. Sealset elamurajooni nimetatakse senini Crystal Palace. Praegu on seal kena park.
Midagi on paleest siiski säilinud - mõned trepiastmed, mida valvab marmorsfinks ja mõned vundamendikivid.
Esialgne asukoht on siin. Hilisem siin (pööra pilti mõttes vastupäeva 45o, et ilmakaarte suhtes õige oleks).
Aastal 2013 tegid Hiina ettevõtjad ettepaneku palee uuesti üles ehitada. Kahjuks vaid plaaniks see jäigi.
Londoni ajaloolises keskuses on palju kõrghooneid. West End seevastu paistab silma vaid ühe üksildase tornmajaga (see on küll muutumas). Kui see valmis 1963.a., oli see Londoni kõrgeim hoone. Arendaja Harry Hyams sai selle krundi kasutada 150 aastaks ja õiguse ehitada 117 meetri kõrgune maja tingimusel, et krundi vaba ala jääb liiklusele. Äriplaan oli rentida kõik 20 000 m2 ühele rentnikule (mitte elamispinnaks). Aga sellist üürnikku ei leitudki. Nii see arhitekt Richard Seiferti projekteeritud hoone jäigi tühjalt seisma aastakümneteks. Paljud pidasid hoonet äärmiselt inetuks, kuid igal juhul on see küllaltki huvitav ja silmatorkav hoone. 2016.a. alustati lõpuks töid, et rajada majja 82 luksuskorterit. Nüüd on maja tip-top korras ning kasutuses.
18. ja 19. sajandil oli see saareke koht, kuhu linlased sõisid paatidega, et tantsida ja einestada. Praegu viib saarele jalakäijate sild, saarel pole ühtki autot ja isegi jalgrattaid ei kohta. 700 m pikal saarel on jahtklubi, sõudmisklubi ja 50 elumaja. Kahel nädalalõpul suvel kogunevad siia kunstnikud. Saarel pole alati nii vaikne olnud. Eelmise sajandi keskpaigas oli siin hotell, kus võis kuulda tolle aja kõige popimat muusikat. Rod Stewart, The Who, Pink Floyd ja The Rolling Stones esinesid siin sageli enne kui ülemaailmselt kuulsaks said. Võimude survel suleti hotell 1967.a., kuid siis kolis sinna sisse grupp anarhiste. Peatselt oli seal üks suuremaid hipikommuune. See "pidu" lõppes järsult 1971.a., kui hotell maani maha põles.
Saarele on pühendatud ka oma muuseum, aga huvitaval kombel ei asu see saarel. Vaata kaarti siit.
Londoni tänavaid hakati gaasiga valgustama üle 200 aasta tagasi, kuid praegugi on gaasiga töötavaid tänavavalgusteid Londonis üle 1500. Kunagi olid lampide süütamiseks ja kustutamiseks vastavad ametimehed, kuid nüüd neid enam ei vajata. Lambid on ehitatud selliselt, et neis põleb pidevalt nn piloottuli, peakraani avab ja tule suureks muudab aga kellamehhanism või elektroonika.
Seni on ametis British Gas 4 töömeest, kes laternaid hooldavad.
Kurioosumit kah: 1894.a. Joseph Edmund Webb patenteeris tänavavalgusti, mis kasutab tööks kanalisatsioonist eralduvaid gaase. Üks selline on tänaseni töös, otsi Savoy hotelli tagant (Carting Lane, mõned kutsuvad selle laterna pärast Farting Lane ;-) ).
Latern on taastatud. Üks auto sai kunagi postile pihta.
London on selle poolest huvitav paik, et rahvast täis äritänavalt vaid saja meetri kauguselt võid leida vaikse paiga, kus aeg oleks nagu sajandeid tagasi seisma jäänud. Olgu siin näiteks toodud Belgravia Knightsbridge'i* tänav, millel teatavasti asuvad ridamisi luksuskaubamajad ja -poed. Sagimist kui palju.
Keera tänavale Wilton Place. Otsi üles Wilton Crescent, pööra sealt imekitsa Wilton Row peale, käänak vasakule ja... Seal ongi pub The Grenadier,
üleni värvitud lipuvärvidesse, valge, punane ja sinine. Grenaderiväed asutati 1656 kuningas Charles II ihukaitseks ning tegutsesid kuni 1818. Kõrtsi seintel on palju fotosid, pilte ja ajaleheväljalõikeid vanadest aegadest. Siin peeti Wateloo Dinner, millega pühitseti võitu Napoleoni vägede üle. Ilmselt osales seal ka Wellingtoni hertsog (Duke of Wellington, kodanikunimega Arthur Wellesley), kes resideerus läheduses.
Ühel septembriõhtul mängisid grenaderid siin kaarte, kuid üks neist tabati kaardipettuselt. Süüdlane peksti kõrtsi ees surnuks. Väidetakse, et septembris kostab kõrtsis saladuslikke samme ja siin liigub mingi varjukuju tasa ruumist ruumi...
* Ainus kohanimi Londonis, milles on kuus kaashäälikut järjest.
See poolehektarine park on kunagine surnuaed. See on saanud nime väidetavasti kõigi aegade kuulsaima klouni Joseph Grimaldi järgi, kelle haud on seal praegugi näha. Kunagine kabel lammutati 1980.a. ja asendati kontorihoonega. Kuulsa klouni mälestuseks toimub pargis sageli mitmesuguseid lõbusaid üritusi.
Ehtinglaslikult paigutati parki 2010.a. installatsioon - kaks puusärgi kujulist ala olid kaetud pronksplaatidega, mis tekitasid peale astudes muusikalisi helisid. Vaata videost . Nii sai kuulsa klouni haual omatehtud muusika saatel tantsida. Inglise huumor tõesti... Kahjuks nüüd on see installatsioon kõrvaldatud. :-(
Iga veebruari esimesel pühapäeval korraldatakse Grimaldi auks mälestusjumalateenistus. Sinna saabub palju kloune kogu maailmast. Ning kõik on oma klouniriietes ning -grimmiga. Võib ikka väärt vaatepilt olla.
Londonis on teadaolevalt 5 sularahaautomaati (cash points), milles saad valida kahe keele vahel: English & Cockney*. Need asuvad:
Spitalfields: 73 Commercial Street, E1 6BD
Barnet: 197 Mays Lane, EN5 2DY
Chingford: Murco Service Station, Hatch Lane E4 6LP
Mile End: 447 Roman Road E3 5LX
Walthamstow: 24 High Street, E17 7LD
Kui valid viimase keele**, saad masinalt selliseid teateid:
Some moolah for ya sky rocket? Ya rattle & tank balance?
Please enter your Huckleberry Finn (PIN) then press ENTER to continue
please select amount Speckled Hen (£10) Horn of Plenty (£20) Dirty (£30) Double Top (£40)
* Algselt kutsuti kokniks neid inimesi, kes olid sündinud paigas, kus kiriku St Mary-le-Bow kellalöögid olid kuulda. Hiljem termini tähendus laienes hõlmates erilist keelepruuki. Nimi ilmselt tuleneb kuke kujutisest kirikul. ** Kui hätta jääd, vajuta mistahes hetkel CANCEL ja saad keelt vahetada. ;-)
Kunagi oli Texas lühikese aja vältel (1842-1845) omaette vabariik ja sel oli kokku maailmas kolm saatkonda: Pariisis, Londonis ja Washington DC-s.
Londoni oma asus 3 James's St, otse veinipoe Berry Bros & Rudd kõrval (selles poes on muide loodud Cutty Sark Scotch).
Veinipoe kõrvalt läheb tumedate puitpaneelidega kaetud kitsas käik ja selle lõpus paremal laterna all asusidki saadiku
Dr. Ashbel Smith-i tööruumid. Kui 1963.a. paigutati saatkonna tähiseks silt, oli kohal ka endine Texase kuberner Price Daniel. Saatkonna ruumid olid üüritud kõrvalasuvalt veinikaupluselt ja kui saadik 1845. aastal lahkus, jäädi 160 naela üüri võlgu. 1986. aastal saabus USA-st spetsiaalne delegatsioon ja võlg maksti ära.
Seda pisikest platsi käigu lõpus kutsutakse Pickering Place, see on Londoni kõige väiksem väljak ja ühtlasi ka kõige viimane teadaolev koht Londonis, kus peeti duelli. Kõrvalasuvas majas on elanud ka kirjanik Graham Greene ja peaminister lord Palmerston.
Kõrval asub Berry Bros & Rudd veinikauplus, üks vanimaid selliseid maailmas. Omal ajal oli seal kasutusel huvitav meetod - selle asemel, et arvet pidada, palju klient veini joob, ta kaaluti ära sisenemisel ja väljumisel.
Londoni kesklinn on pikka aega kannatanud üleujutuste all, kui Thames on tugevate tormidega
üle kallaste tõusnud. 1984.a. valmis kaitsrajatis, millega on võimalik jõgi sulgeda ja tema tagurpidi voolamine peatada. Kaitserajatist ehitati 10 aastat ja see läks maksma £534 miljonit (praeguses väärtuses £1.6 miljardit).
Idee autor oli Reginald Charles Draper.
Ehitis koosneb horisontaalse silindri segmentidest, mis alla pööratult ei takista laevaliiklust, kuid vajadusel pööratakse üles peatades jõe voolu. Metallsegmendid on seest õõnsad ja valmistatud 4 cm paksusest terasest. Alumises asendis on nad veega täidetud, üles pöörates osaliselt tühjad.
Teel DLR jaamast jõe kaldale möödute vanast dokist, mis nüüd on muudetud väga omapäraseks pargiks. Tasub vaadata, tõesti tasub!
Kui satud sellise nimega* metroojaama, siis vaata, mis asub perrooni kohal. Seal on nimelt mingi rohekassinine kandiline konstruktsioon (toru), mis ületab diagonaalselt raudteed. Mis see võiks küll olla? Üllatav küll, aga see on Westbourni jõgi. See jõeke, nagu kümned teised temataolised, on suunatud maa alla. Ning, kuna tunnel jäi jaama ehitusele ette, siis tuligi jõgi suures metalltorus jaamast läbi juhtida. Vaata sellest videost, 22:57.
* Sloane hääldatakse minule arusaamatuil põhjustel glen. Kui keegi teab, miks, öelge mulle ka (meiliaadress on avalehel).
Muide, kui lähed 20 Bourne St maja juurde, siis kahe maja vahelt on jaama perroon tänavalt näha, ei pea jaama sisenemagi.
Waterloo & City line (kõnekeeles The Drain) on Londoni lühim metrooliin.
Sel ongi vaid kaks jaama: Waterloo ja Bank. Sõit kestab neli minutit, liini pikkus on 2.37 km.
See on vähima kasutusega liin, teenindades "vaid" 15 miljonit inimest aastas. Teiselt poolt, kui arvestada reisijaid miili kohta, siis on see teisel kohal Victoria liini järel. See ehitati 1898.a. ning tol ajal kandis praegune Bank jaam nime City. See liin oli teine metrooliin, millel sõitsid elektrirongid. Huvitav on ka see, et liinil puuduvad ühendustunnelid teiste liinidega. Kuidas siis rongid sinna tunnelisse said? Waterloo jaama kõrval (Spur Road) on spetsiaalne süvend, millesse lastakse kraanaga vagunid ja vajadusel tõstetakse remondiks või asendamiseks uuesti välja. Pildil olev kraana on muidugi väiksemate asjade tõstmiseks, ilmselt metroovaguni jaoks tuuakse võimsam tehnika kohale.
See objekt on loodud kahe ehitaja mälestuseks, kes kukkusid surnuks ausamba Monument ehitusel. Kaks ehitajat läksid tülli selle pärast, kumb oli kumma võileiva ära söönud. Rüseldes kukkusid nad tellingutelt alla. Tegelikult olid võileivad hiired ära söönud. Nende mälestuseks on Philbot Lane maja fassaadil kujutatud kahte juustutüki pärast kisklevat hiirt. Ega tegelikult pole teada, kas kõik oli ikka nii. Kes neid 17. sajandi asju nii täpselt teab... Aga kena legend ikkagi ja hiired on fassaadil tõesti näha.
The Crown Tavern. Käisin sees ja vestlesin töötajatega. Sel kõrtsil on suhteliselt pime akendeta tagaruum, kus ühe seina ääres on laud, mis pigem on seina külge kinnitatud riiul. Selle kohal ripub praegugi suur kell. Tegelikult, nagu mulle kohalikud töötajad seletasid, sadakond aastat tagasi olid kõigil seintel kellad. Seinad olid lausa nendega kaetud. Ning selles kohas kella all (mis sümboliseerib ajalugu), hämaras, seljaga rahva poole, kohtusid õllekruusi taga aastal 1905.a. esimest korda Lenin ja Stalin. Kuidagi sümboolne. Hirmutav, kuid huvitav.
Ülejärgmises majas (siit vaadates üle tee vasakut kätt) oli üks imepisike ruumike, kus Lenin toimetas ajalehte Iskra. Nüüd on selles majas marksistliku kirjanduse raamatukogu (SIC!).
Sinna on kõige parem minna väljudes Farringdoni metroojaamas ja minnes loodesse mööda tänavat Turnmill Street. Vasakule jääb praegu raudtee. Selle koha peal voolas (voolab praegugi, ainult et sügaval maa all) Fleet'i jõgi ja sellel olnud rohkete vesiveskite järgi on tänav ka nime saanud. Tänavat kutsuti ka Turnbull Street, sest seda mööda aeti kariloomi tapamajja.
Londoni vanim seni tegutsev pood. Vanim mütsipood kogu maailmas. Asutatud 1676. Pole just odav koht endale müts või kübar osta, aga... Selle poe kliendid on olnud admiral Nelson, Winston Churchill, Oscar Wilde, Charlie Chaplin, Clark Gable, Jackie Chan, Jacqueline Kennedy Onásis, Eric Clapton, Pierce Brosnan, David Beckham ja prints Charles. Päris hea seltskond, eks ole.
Siit telliti 1849. aastal maailma esimene kaabu, selline nagu hiljem oli Chaplinil. Klient soovis peakatet, mis jahil olles pead puuokste eest kaitseks.
Tundub olevat üsna tavaline viadukt, Autotee läheb teisest üle, mis siis ikka, juhtub.
Aga tegelikult on tegemist sillaga, mis algselt ületab jõge. Jõgi nimega Fleet voolab nüüd seal kusagil sügavustes, et 600 meetri pärast Thames'iga Blackfriars silla all ühineda. Püüdke seal seistes silmi pilutada ja ette kujutada, et allpool voolab vesi...
Aadressil 57 Holborn Viaduct asus esimene avalik elektrijaam, mille oli projekteerinud Thomas Alva Edison.
Seda tänavat enam ei ole, aga ometi saad tükikest temast näha.
Kui lähed Old Compton St ja Charing Cross Rd ristmikule, siis seal läheduses liiklussuundi eraldaval saarekesel on raudvõre. Kiika läbi selle alla, seal ongi säilinud tükike Victoria-aegsest tänavast. Tegelikult küll tunnelist, mis selle tänava all jooksis kui see tänav veel olemas oli ja Old Compton St ja New Comton St ühendas. Isegi tänava nime seinal saab veel veerida.
Regent Parki põhjaservast võib avastada idamaise pagoodi, mis - oh imet - ujub kanali vees. Tegelikult on tegemist hiina restoraniga, aga kui sa sisse astuda ei soovi, saab lähedalasuvalt sillalt pilti teha. Kes mitmesuguseid eksootilisi lilli ja taimi armastab, võiks edasi lõuna poole jalutada.
Restoranlaevuke asub kanali umbsopis. Tegelikult oli see haru kunagi sadu meetreid pikem, kuid on täidetud peamiselt II MS pommitamises purunenud majade rusudega.
See on Londoni kesklinna ainus maja, mis säilis 1666.a. suures tulekahjus. 1929.a. planeeriti see lammutada, kui õnnekombel siiski säilis. Maja oli väga viletsas seisus, kuid 1995.a. sai see uued omanikud, kes maja korralikult restaureerisid. Aastal 2000 sai see töö auhinna: City Heritage Award. Maja tinaraamidega aknaklaasidele on teemantpliiatsiga oma autogrammid jätnud mitmed nimekad isikud, nagu Sir Winston Churchill ja the Queen Mother. Kahjuks kohapeal tegin pilti valest majast. :-(
Pärast võitu Prantsusmaa üle Trafalgari lahingus, hakati kasutama kõike, mis oli saada sõjasaagiks langenud prantsuse laevadelt. Selgus, et prantsuse kahureid nende tehniliste näitajate pärast otsesel eesmärgil kasutada ei saanud. Nii asuti neid kasutama tõkkepostidena tänavail. Selline kasutus läks nii populaarseks, et päris kahureid ei jätkunud ja neist hakati koopiaid valmistama, mida võib näha igal pool. Siintoodud piltidel saad siiski originaali imetleda.
Nagu juba eelmisest punktist näha, on inglased leidlikud sõjast üle jäänud kraami kasutama. Vaata näiteks seda piirdeaeda. Millest see on tehtud? Selle aia materjaliks on metallist kanderaamid, millega lahinguväljalt haavatuid ja langenuid ära kanti. Pärast sõda polnud neid nii palju enam vaja ning need leidsid uue kasutuse piirdeaedadena.
Londonis on palju kirikuid. Nende seas St Botolph-without-Bishopsgate,
St Giles-without-Cripplegate, St Sepulchre-without-Newgate. Ehk imestad, mida see "without" nende nimes tähendab? Seletus on lihtne - see tähendab, et need kirikud asusid väljaspool keskaegseid linnamüüre, nimes sisalduva värava taga.
The Athenaeum Club Pall Mall'i juures (asutatud 1824.a.) on olnud üks olulisemaid Londoni härrasmeeste klubisid. Klubi on suunatud just intellektuaalidele, mitte niivõrd poliitikuile, ohvitseridele ja mängureile, nagu paljud teised. Sinna on kuulnunud Inglismaa kuulsaimad mehed, nagu Charles Dickens, Charles Darwin, Michael Faraday, Sir Arthur Conan Doyle ja Winston Churchill. Aga vaid üks neist, Wellingtoni hertsog, on saanud erilise au osaliseks. Tema (kutsuti ka "Iron Duke") juhtimisel alistati Napoleoni väed 1815. aastal Waterloo lahingus. Kuna hertsog oli suhtelist lühikest kasvu (vahest vindine ka pärast klubiõhtut ), oli tal mõnikord raskusi hobuse selga saamisega. Nii pandi spetsiaalselt tema jaoks klubi ette kiviplokid, et tal oleks hõlpsam koju saada. Need kivid on seal teeservas senini.
Just Yorki hertsogi mälestussamba kõrval on üks tagasihoidlik hauaplats, mida mõned nimetavad ka ainsaks natsile pühendatud mälestusmärgiks Londonis. Giro oli Saksamaa suursaadiku Leopold von Hoesch'i terjer. 1934.a. näris ta tolleaegse saatkonna tagaaias läbi kaabli ja hukkus elektrilöögist. Ta maeti saatkonna aeda. Võid läbi raudaia (suure puu all) vaadata tema hauakivi: " GIRO " EIN TREUER BEGLEITER ! LONDON IM FEBRUAR 1934 HOESCH
Tegelikult on vist ülekohtune vaest kutsut natsiks pidada, sest suursaadik Hoesch oli Inglismaal palju hinnatum kui ta oma kodumaal. Ta oli populaarne mees ja eriti hinnati tema oskust ilusasti riietuda. Saatkonnas korraldati uhkeid pidusid. Kui saadik 1936.a. suri, viidi tema haakristilipuga kaetud kirst Buckinghami palee juurest Doveri sadamasse ja saadeti Saksamaale. Ning tema matusel ei osalenud ükski natsipartei liige!
Kui seda maja näed, tekib esimesel hetkel mõte, et tegu on graffityga.
Aga, ei, kunstnik on oma kodumaja ning selle piirdeaia katnud miljonite keraamiliste plaatidega. Tõsi küll, kõigi pisiasjade nägemiseks peab ilmselt pikksilm kaasas olema. Maja asub Cunnington St ja Fairlawn Grove nurga lähedal ja on vaadeldav mõlemalt tänavalt. Kui huvitab, vaata lähemalt.
King's Cross St Pancras
kohtas oma tulevast abikaasat just siin ema haual.
