Selles kohas Cock Lane ja Giltspur Street nurgal lõppes 1666.a. suur tulekahju. Alguse sai see teatavasti pagaritöökojast 61 meetrit ida poole ausambast Monument. Nurgamajal on selle mälestuseks teise korruse kõrgusel ühe palja pontsaka poisslapse puidust, kuid üle kullatud kuju. Tulekahju algus- ja lõpp-punkt on vaevalt kilomeetri kaugusel, aga tulekahju lõõmas mitu päeva. Ilmselt see, et hukkus vaid 6 inimest, on suuresti selle tõttu, et lähedal on Thames'i jõgi, mis pakkus pääsemist.
Tol ajal arvati, et suur tulekahju oli Jumala karistus inimeste pattude pärast. Aplus on üks seitsmest surmapatust, ehk seepärast ongi poisikest paraja paksukesena kujutatud.
Kuju, nagu mainitud, on Giltspur Street ja Cock Lane nurgal. Viimane oli üks Londoni esimesi "punaste laternate" tänavaid.
Kui ületad silda Vauxhall Bridge, kiika kindlasti üle ääre. Need kujud on mõeldud jõelt vaatamiseks, aga kui tead, mida vaadata, näeb ka sillalt. Need skulptuurid lõi Frederick William Pomeroy 1907.a.
II MS ajal oli vaja inimesi kaitsta pommitamise eest. Selleks kasutati palju metrootunneleid, kuid metroojaamade lähedusse ehitati ka 30 meetri sügavusse spetsiaalseid tunneleid, mis olidki varjenditeks mõeldud. Kavandatud oli rohkem, aga valmis saadi 8. Pigem küll 7 ja pool... Seepärast näitangi ära seitsme sellise asukohad.
Neil on kõigil kergelt äratuntav ümmargune maapealne ehitis sissepääsuks ja ventilatsiooniks, need on paarikaupa. Võid mõnda neist vaadata. Tegelikult korraldatakse ka ekskursioone sisse.
Kui tahad ekskursioonile pääseda, vaata Transpordimuuseumi lehelt: https://www.ltmuseum.co.uk/ whats-on/hidden-london. Seal lehel on aeg-ajalt ka muid huvitavaid pakkumisi, näiteks ekskursioone hüljatud metroojaamadesse (neid on üle 40).
Clapham South
Clapham Common
Clapham North (pead piiluma plangu vahelt)
Stockwell
Goodge Street
Camden Town (väikese autoparkla lõpus)
Belsize Park
Goodge Street varjendi sissepääsu juures asub Eisenhoweri keskus. Too USA kindral ja hilisem president on ka ise selles varjendis viibinud.
Londonis on 20 jõge, mis nüüdseks on peidetud maa alla tunnelitesse. Siin on näidatud olulisemad.
Kui need andmed peaksid õiged olema, siis on seal mitu huvitavat asja. Näiteks Tyburni jõgi on Tyburn Tree oletatavast asukohast pool miili eemal. Westbourne, mis praegu kanalis jookseb läbi Sloane Square metroojaama, ei voolanudki omal ajal sinnapoole. Saame ka teada, et Hyde Parki Serpentine on Westbourne'i üles paisutatud osa.
See lemmikloomade kalmistu Hyde Park'i servas sai alguse, kui sinna maeti pargivahi sõbra malta terjer Cherry. Lemmikloomi maeti sinna 1881.a kuni 1915.a. Sisse sinna ei saa, kuid läbi raudaia on pisut näha hauakive. Kahjuks paremat pilti ei õnnestunud teha.
Netist leitud pilt sellest kohast. Keegi oli sisse pääsenud.
Spetsiaalne punkrite kompleks valitsuse jaoks kavandati 1938.a., sest Hispaania kogemustest oli näha, millist kahju võib lennuvägi teha. Ehitus lõpetati 27. augustil 1939.a., 5 päeva enne, kui Saksamaa ründas Poolat. Valitsus eesotsas Winston Churchilliga töötas siin kogu sõjaaja. Kui aastaks 1945 oht möödas oli, punker suleti ja peaaegu unustati. Alles 1984.a. see avati publikule. Kogu sisustus on püütud hoida samasugune, nagu oli ammustel aegadel. Pilet maksab 21 naela.
Põhja-Londonis (Dollis Hill) on teine sarnane kompleks, kuid see praktilist kasutust ei leidnud. Churchill viibis seal vaid ühe korra.
Kummaline ümmarguse põhiplaaniga kirik on sisse õnnistatud aastal 1185. Ka need, kes Da Vinci koodi lugenud pole, on ilmselt kuulnud templirüütlitest. Nende kirik see ongi. Huvitav nii seest kui väljast. Sinna on maetud hulk tuntud inimesi.
Kuigi sõna "temple" viib mõtted religioonile, on tegelikult kuningas Charles II ajast ümberringi laiuv Temple nimeline piirkond juristide linnaosa.
Walkie Talkie on vägev kõrghoone otse Londoni südalinnas ja oma erilise kuju tõttu kaugelt ära tuntav. Aga projekteerimisel läks üks asi viltu. Ei projekti autorid ega tellijad ei taibanud, et hoone lõunakülg kujutab endast hiiglaslikku nõguspeeglit. See koondab päikesekiiri ja tekitab ümbritsevatel tänavatel põrgukuumuse. Nii mõnigi inimene avastas asjatoimetustelt naastes, et tema auto küljepeegel või jalgratta sadul on ära sulanud. Pahandust kui palju.
Vaata
videost
alates 8:12. Sama video pealt saad vaadata ka Millennium Bridge lugu, alates 10:48.
City of London on umbes üks ruutmiil suur ja seal elab ≈12000 inimest. Oot, oot... Kuidas nii vähe? Asi on selles, et nii kutsutakse Londoni ajaloolist keskosa. Londonis on 32 linnaosa, aga City nende alla ei kuulu. See linnaosa on eristaatuses (sui generis) ja nii juba viimased 1000 aastat. Seal on oma linnapea (kui keeruline on selleks saada, vaata videost), kogutakse muust riigist eraldi makse, on oma politsei. City'l on oma esindus parlamendis. Linnaosas toimuvatel valimistel osalevad mitte vaid need inimesed, kes seal elavad, vaid ka firmad (läbi nende, kes seal firmades töötavad). Kuningas vajab sinna sisenemiseks linnapea luba. City omab ka mitmeid maid ja objekte väljaspool oma piire. Näiteks kuulub talle Tower Bridge ja Paddingtoni raudteejaam. Omandisse kuuluvad ka Epping Forest ja Spitalfields Market.
Sellise draakonikujukesega on tähistatud City piiridCity vapp. Moto tähendab: Jumal, juhi meid. Selle punase mõõga kohta kilbil on mitmeid üksteisele vastukäivaid legende.Vaata hoolikalt. Üleval tipus on City lipp ja vapp. Mis sest, et Paddingtoni raudteejaam asub City suhtes umbes 4 km läänes.
19. sajandi keskpaiku jäi London juba kitsaks mitte üksnes elavatele, vaid ka surnutele. Linna kalmistud ei suutnud enam mahutada uusi haudu. Seepärast rajati uus hiigelsuur kalmistu Brookwoodi. Kahjuks on see paik Londonist 40 km kaugusel. Niisiis rajati kadunukeste ja leinajate veoks Waterloo jaama lähedusse uus raudteejaam aastal 1854. Seda jaamahoonet enam pole, see jäi raudteede laiendamisel ette, aga 1902.a. ehitati uus jaam (121 Westminster Bridge Road) ning seda saab ka praegu näha. Jaamas olid piletikassad, ruumid leinajatele ning samuti väike kabel. Raudtee teenindas oma tööaja jooksul 203041 matust. Töö lõpetas see eriraudtee 1941.a., kui tee sai tõsiselt pommirünnakus kannatada. Praegu asub hoones mingi erafirma ja ruumidesse sisse ei pääse, aga väljast võib imetleda.
Muide, kas märkasid, et 111 jäi vahele? See pole eksitus, see on solidaarsus. Inglased on kõvad kriketimängijad. Kriketis peetakse arvu 111 õnnetusttoovaks. ;-)
Kõrts nagu kõrts ikka. Omal ajal kandis nime Northumberland Arms. Aga 1951. aastal toimus näitus "Festival of Britain". Selle tarbeks loodi kuulsa detektiivi tuba kõige vajaliku atribuutikaga, nagu piip, viiul ja aparatuur katseteks. 1957.a. õnnestus kõrtsi omanikel osta kogu see kraam ja panna ühte ülemise korruse tuppa üles. Ning kogu kõrts nimetati ümber. Puhtalt reklaam, aga mõjuv, et oma õhtust õlut just sinna jooma minna.
Üks kuulsa katedraali galeriidest on saanud nime selle järgi, et tänu ideaalselt täpselt rajatud seintele on galerii vastasküljelt tasaseimgi sosin kuulda. *257 astet trepist tuleb muidugi üles minna...
Katedraal on sellegi poolest huvitav, et tema kuppel on kahekordne. Väljast esinduslik kuppel oleks jäänud seest vaadates ebaproportsionaalselt kõrgeks, seepärast ongi õuest ja seest vaadeldavad kuplid tegelikult erinevad ja nende vahele jääb üsna märgatav vahe.
* Mõned allikad ütlevad, et 259 astet. Kui juhtud seal ära käima, loe üle ja ütle mulle kah, kumb on õige arv.
Kes on seda komöödiasarja näinud, mäletab ehk suurt jalga, mis igale poole peale astub. Selle jala "avastas" animaator Terry Gilliam ühelt maalilt.
Kui tahad seda näha, siis maal "Venus, Cupid, Folly and Time" (kunstnik Agnolo Bronzino) asub Rahvusgaleriis (National Gallery, Trafalgar Square, tasuta). Peauksest sisenedes mine vasakule, möödu suveniiriletist, mine läbi saalide kuni lõpuni. Maal ripub saalis nr 8 musta seina vastasküljel. Ära muidugi teisi väärtuslikke teoseid vaatamata jäta.
Luksuslikus Mayfairi linnaosas on Brook Street, kus on elanud mitmeid väljapaistvaid muusikuid. Majad on ka vastavate siniste ümmarguste siltidega tähistatud. Majas nr 23 elas kitarrist Jimi Hendrix. Otse kõrvalmajas 25 (vasakul) aga helilooja Georg Friedrich Händel. Muidugi ei elanud nad seal samal ajal. ;-)
Aga kui minna pisut lääne poole (pildil paremale), siis elas seal vist vanemale põlvkonnale üsna tuttava ansambli Bee Gees põhikoosseis. Vennad Barry, Robin ja Maurice Gibb.
Neile, kelle südant eelmise punkti muusikud ei puudutanud, ehk meeldib neile David Bowie rohkem? Siin on koht Heddon Street keskel, kus sündis muusiku alter egoZiggy Stardust.
Püsivalt ankrus olev sõjalaev. Saab peale uudistama minna.
Mina igatahes mõistatasin, mida see saladuslik HMS võiks tähendada, kas see on mingi sõjalevade alaliik ehk? Seletus on palju lihtsam - HMS tähendab His Majesty's Ship.
Muuseumlaeva kahurid on täiesti töökorras, kuid mõistagi pole laetud. Aga nad on välja sihitud! Kõik neli kõige suuremat kahurit on sihitud Scratchwood'i teenindusjaamale kiirtee M1 ääres, mis asub 19.5 km kaugusel. Seda 1971. aastast alates. Kui need kahurid tulistaksid, lakkaksid olemast autoteenindus, kohvik ja tualettruumid. Iga kahur suudab minutis tulistada 8 korda ja mürsk kaalub 112 naela (~50 kg). Miks just see sihtmärk on valitud, pole päris selge.
Londoni vanim botaanikaaed, sisaldab ≈5000 erinevat ravimtaime. Asutas selle Worshipful Society of Apothecaries aastal 1673, peamiselt selleks, et arstiks õppijad saaksid erinevaid ravimtaimi tundma õppida. Ettevõtmist toetas Sir Hans Sloane, kelle kuju on aias ning ka see metroojaam, kust on kõige ligem tulla, kannab tema nime. Siin kasvab Suurbritannia kõrgeim oliivipuu. Ning siin on kasvuhoone huvitava nimega Tropical Corridor.
Hodge oli kirjanik Samuel Johnsoni must kass, kellesse ta peremees oli väga kiindunud. Kiisu lemmikmaiustuseks olid austrid, mida kirjanik talle ka sageli ostis.
Kui kass suri, kirjutas poeet:
Who, by his master when caressed Warmly his gratitude expressed; And never failed his thanks to purr Whene’er he stroked his sable fur.
Selle maja lähedusse aadressil 17 Gough Square, kus kirjanik 1748.a. kuni 1759.a. elas, paigutati linnapea Sir Roger Cook'i algatusel 1997.a. skulptor Jon Bickley poolt loodud Hodge'i pronkskuju. Kiisu istub ühel kirjaniku raamatutest ning tema ees on paar austrikarpi.
Selle kõrtsi on kuulsaks teinud Jack the Ripper, sarimõrtsukas, keda iial ei tabatud. Kaks tema ohvritest, Annie Chapman ja Mary Kelly, olid siin sagedased külalised. Neist teist nähtigi viimati elusana siin vaevalt tund enne mõrva.
Eelmise sajandi seitsmekümnendail muudeti kõrtsi nimeks Jack the Ripper. Peatselt olid omanikud sunnitud vana nime tagasi võtma, sest tekkis laialdane protest selle nimevahetuse vastu - kuritöid ei tohi sellisel viisil jäädvustada.
Kõrtsis on palju külastajaid, eriti nädalavahetusel. Teisel korrusel on enamasti rohkem vaba ruumi. Ehk on lihtsalt hea kõrts, aga oma osa annavad kindlasti uudishimulikud turistid.
London on ammusest ajast sadamalinn olnud. Seda just suurtele kaubalaevadele. Aga eelmise sajandi keskpaigas hakkasid asjad muutuma. Kaubaveoks tulid kasutusele hiigelsuured konteinerlaevad ja neid Londoni dokid vastu võtta ei suutnud. 1967. aastal lõpetas töö Ida-India dokk, 1969.a. St Kathrine'i ja Londoni dokk, paar aastat hiljem Surrey dokid. Kesklinna sadamais seisavad nüüd väikealused, aga ida pool jõekäärus asuv paik, mida kutsutakse Dockland, jäi päris tühjaks.
1981. aastal hakkas Dockland uuele elule ärkama. See muutus ärikeskuseks, kuhu üksteise järel kerkisid kõrghooned. Praegu on endiste laohoonete asemel uhked majad, väljakud, pargid. Kesklinnaga ühendab seda linnaosa ilma juhita sõitev täisautomaatne rong DLR, mille nimetuse esimene täht tähendabki Docklandi.
Pilt on tehtud Orbiti nimelise torni otsast, aga Docklandi kõrghooned paistavad seal kaugel, silmapaistvaim neist on see püramiidikujulise katusega. Kuulujutud räägivad, et selle püramiidi all on ühe miljardäri kodu, aga vaid kuulujutt see ilmselt ongi.
Regent's Canal on 14 km pikk, seega võimalus jalutada Paddingtoni jaamast lõigule Little Venice on üksnes soovituslik. Loomulikult võib vaadata kanali mistahes lõiku või soovi korral see tervikuna läbi jalutada (ehk jalgrattaga sõita). Heas korras kergliiklusteed kogu kanali pikkuses annavad selleks võimaluse.
Kanal rajati 19. sajandi alguses John Nashi juhendamisel kaubaveoks. Tänapäeval ta selleks eriti kasutusel pole, kuigi II MS ajal oli ta siiski oluliseks veoteeks, sest raudteed olid üle koormatud ja osaliselt purustatud.
Kanali ääres on ankrus hulgaliselt veesõidukeid. Ning huvitaval kombel on paljud neist kasutusel eluasemena. Arvatakse, et umbes 15000 inimest elab püsivalt või ajutiselt vee peal. Neid "maju" on mitmesuguseid, mõni vahetab iga nädal kohta, teistel polegi mootorit ja seisab aastaid samal kohal. Mõne kunstnikuhingega isiku jaoks on see elustiil, teise jaoks lihtsalt odavaim viis Londonis elada.
Little Venice on tegelikult koht, kus kohtuvad kolm kanalit:
Grand Union Canal, Regent’s Canal ja Paddington Basin.
Laevuke vasakul on kohvik. Londonis osatakse head kohvi ja maitsvat jäätist teha. Enamasti.
Paik on tuntud 17. sajandi algusest kui Hay's Wharf (Hay on isiku nimi). Siin oli kai, kus randusid kaubalaevad. Hiljem see hüljati ning sai sõdades tõsiselt kannatada. 1980.a. see paik ehitati ümber klaaskatusega ostukeskuseks. Sinna paigutati David Kamp'i kineetiline skulptuur. Osaliselt meenutab see inimest, osaliselt laeva, ilmselt kunstniku nägemus paiga ajaloost. Kunstnik ise on öelnud, et talle meeldib vanadest asjadest uusi teha. Kemp ise ei olegi londonlane, vaid elab West Cornwallis ookeani kaldal.
Selle hoone ametlik nimi on Abbey Mills Pumping Station. Tegemist on kanalisatsioonivete pumbajaamaga. Praegu see enam pidevas kasutuses ei ole, kuigi avariiolukordadeks pidid seal senini töökorras pumbad sees olema. Aga ehitis ise tasub tõesti vaatamist. Välimuse järgi võiks arvata, et tegemist on katedraaliga. Nii üldine kuju, kaares uksed kui tipus kõrguv torn jätavad mulje kirikust. Ning mitte lihtsast kirikust, vaid tõeliselt uhkest ja ilusast. Kahjuks päris lähedale ei pääse, pead eemalt imetlema.
Üks kena kuju Londonis Pimlico kandis. Ei, see pole mingi antiikkangelane, nagu sellest toogasarnasest rõivast võiks ehk järeldada. See on 19. sajandi algupoole ärimees, poliitik ja parlamendi liige William Huskisson. Aga ajalukku on ta läinud hoopis teise asjaga, millest tal endal kahtlemata rõõmu poleks olnud. Nimelt tegemist on teadaolevalt esimese inimesega, kes sai surma rongi rataste all.
Aadressil 2 Audley Square asub vana kaheksakandiline laternapost. Selle alaosas on luugike juhtmete ühendamiseks. Õõnsus selle taga oli palju aastaid kasutusel peidikuna. Külma sõja aegadel töötas Londonis hulk nõukogude spioone. Mõned neist tegutsesid diplomaatidena, aga teised vajasid mingit muud viisi, kui diplomaatiline post, oma info edastamiseks. Selleks kasutati peidikuid, kuhu jäeti kirjakesed, mille teised agendid ära korjasid. Neid peidikuid kutsuti dead letter boxes. See peidik oli kasutusel 1950..1985.a., mil see topeltagent Oleg Gordievsky abiga avastati. Saatuse irooniana on selles kohas ka James Bondi filmi tehtud.
Ujuv raamatupood. Asub saja aasta vanusel Taani laevukesel, mis ujub Regent Canal'is. Ümberringi on palju veelinde ja hoolimata suurte raudteejaamade lähedusest, kena vaikne paik. Kui seisad poekese ees, siis tea, et vaid mõned meetrid allpool sõidavad kõik rongid, mis saabuvad jaama või väljuvad sealt. Oled tegelikult ilmatulaia tunneli kohal.
Kuna poeke asub laeval, siis mõnikord muudab ta asupaika. Ära kaota lootust, kui Google Maps poolt näidatud asukohas seda ei leia. Mõnikord asub see Granary Square läheduses. Muide, see on kõige odavamate hindadega raamatupood.
Suurbritannias on raamatutel 0% käibemaks. Ning kunagi kehtis seadus, et kõik raamatupoed peavad sama raamatut müüma sama hinnaga. Seepärast on raamatutele alati ka müügihind tagakaanele trükitud. See seadus enam ei kehti. Aga enamik raamatupoode täidavad seda tühistatud seadust senini.
1889.a. rajati kohalike elanike jaoks sellesse kohta park, mida nimetati Duke Street Gardens. 1903.a. omandas krundi kohalik elektrikompanii, et ehitada sinna maa alla alajaam. Kohalikud elanikud polnud rahul, et kaotavad oma kena pargi ja kompanii lubas, et rajab alajaama kohale uue pargi. Nii tehtigi. Park avati 1906.a. ja see sai nimeks Brown Hart Gardens. Kuna auk alajaama jaoks tehti ebapiisava sügavusega, asub park nüüd katusel, üsna kõrgel. Kuna see park on ametlikult Westminsteri park, laienevad sellele vastavad 300 aasta vanused seadused:
No idle or disorderly person or person in an intoxicated unclean or verminous condition is allowed in the garden.
Prohibited games, quarrelling, shouting, singing, and the practice of gymnastics.
Nii, et ärge siis sinna kallimaga tülitsema minge. :-)
Aga jalge all töötab alajaam senini, toites kogu ümbruskonna elektrivõrku. Seal on kolm 60 megavatist transformaatorit.
Alajaama sisse mind loomulikult ei lastud, aga leidsin netist pildi selle kohta, mis kohvikukülastajate jalge all asub.
19. sajandil oli siinkandis pisike tubakapood, mille vaateaknal armastas lesida must kass. Kui firma kasvas ja 1920.a. paiku ehitas sigaretivabriku, sai must kass selle kaubamärgiks. Oli just aeg, kus lood Muinas-Egiptusest olid väga populaarsed ja nii pandi hoone sissepääsu ette kaks hiiglaslikku musta kassi kuju ja hoone sambad värviti egiptusepäraselt. Hoone avamiseks puistati selle ümbrus liivaga üle (et oleks nagu kõrbes) ja etendati ooperit Aida. Aga vabriku edu ei kestnud igavesti. 1960.a. paiku sai hoone uued omanikud ja ruumid muudeti büroodeks. Kassid kadusid ja sambad värviti üle. Endine hiilgus taastati 1996.a., kui hoone taas uued omanikud sai. Tõesti, maja näeb tööstushoone kohta väga uhke välja. Kassid on küll kahjuks koopiad.
Maja tagakülg on kaarjas, see hoone on ehitatud kunagise pargi kohale ja nüüdseks kadunud pargi nime kannab lähim metroojaam. Selle pargi hävitamine oli ka põhjuseks väga ulatuslikule kampaaniale rohealade kaitseks. Ehk tänu selle ühe pargi hävitamisele, ongi vastureaktsioonina London nii roheline.
Ühendkuningriigis kehtib sõnavabadus. Aga on ka erandeid. Aga on üks erand erandeile - Hyde Park'i kirdeservas oleva paviljoni ees tohib pühapäeval kasti peal seistes avalikult rääkida mida tahes. Siin on kõnet pidanud Karl Marx, Vladimir Lenin, George Orwell ja John Lennon (päris kirev seltskond, eks? :-) ). Orwell nimetas seda paika väikseks maailmaimeks. Selline kord on kehtestatud valitsuse aktiga 1872.a. ja kehtib siiani. Siiski on ka piiranguid - ei tohi solvata Tema Majesteeti, religiooni ning propageerida rassismi.
Kui kõnet pidada/kuulata ei taha, mine teisele poole putkat - seal müüakse imehead jäätist.
Neile lamamistoolidele niisama lesima minna ei tohi - pead vastava pileti ostma.
Loodan, et seda lehte loevad väga erinevad inimesed. Kui keegi lugejaist peaks end hipsteriks pidama, siis teile on Londonis olemas eriline juuksurisalong aadressil 255 Portobello Road. Selle nimi on Blue Tit Portobello.
Vaata siit.
London on mälestuste linn. Londonlased armastavad jäädvustada nende mälestust, keda nemad armastasid. Kui satud metroojaama Barbican, pane enne sissepääsuväravaid paremal pool sambal tähele plaati, millel mälestatakse metroojaama kassi Pebbles.
Sellistest pultidest saab Londonis jalakäija rohelise tule tellida. See asub alati ülekäigust paremal pool, mitte seal, kus juhtub, nagu Tallinnas. Turistina tasuks seadusi täita, kuigi kohalikud lippavad sageli punasega üle. Pane teisel pildil tähele musta nupukest puldi all. See nupp hakkab rohelise tule süttides vastupäeva pöörlema. Nupp on mõeldud vaegnägijaile, aga tegelikult täitsa mugav asi ka teistele, et ümbrust uudistades edasi jalutamise õigust maha ei magaks.
Kui satud külastama kolme kõrvuti asuvat muuseumi Lõuna-Kensingtonis, siis jaluta metroojaamast sadakond meetrit, et näha Londoni kõige õhemat maja - vaid 7 jalga lai. See on nii muidugi otsast vaadatuna, maja on kolmnurkne ja läheb teisest otsast laiemaks. Aga seda pole tänavalt esmapilgul näha. Maja kummaline kuju on tingitud sellest, et kõrval jookseb süvendis metrooliin ja rohkem ruumi polnud.
Kursused, mis toimuvad otse avalikus pargis kõigi soovijate silme all. Veidi jube vaatepilt, kuid kõik osalised on täielikult julgestatud. Kui ise osalejaks registreeruda ei julge, mine vaatama.
Kui ikkagi soovid ise sinna üles "lendama" minna, siis see võimalus sul on. Aga tuleb tükk aega ette registreeruda kooli kodulehel.
Treeningute paik võib muutuda. See pilt on tehtud kolm aastat tagasi Kensington Gardens'is. Kontrolli igaks juhuks nende kodulehelt järele.
Püha Johannese nimelise ordu muuseum. Ordu tegeles ligi 900 aastat inimestele arstiabi osutamisega. Üks vanimaid heategevuslikke organisatsioone maailmas. Praegune väravatorn pärineb 16. sajandist, tema eellased on korduvalt purustatud ja põletatud. Sissepääs meenutab Tallinna väravatorne, kuid tegelikult see torn ei ole kuulunud kunagi Londoni linnamüüri koosseisu.
Loo tähendab inglise kõnekeeles tualetti või WC-d. Ning turistina on sul võimalik 15 naela eest minna giidiga jalutuskäigule, kus tutvustatakse Londoni avalikke väljakäike. Täpsemalt vaata: https://lootours.com/.
Londonis on üle tuhande erineva hotelli, üsna viletsast üliluksuslikuni. Aga kui tahad veeta väga erilise öö, siis võid ööbida Londoni loomaaias, lõvide ala kõrval. Tõenäoliselt elamus kogu eluks. Loomaaias on 9 majakest, mida üüritakse välja sarnaselt hotelliga (õhtu- ja hommikusöök hinna sees) ja külastajaist puudust ei ole. Aga rahakott peab tüse olema - öö (majakeses kahekesi) hind algab 378 naelast.
Sir John Soane oli arhitekt, kelle projekteeritud on muu hulgas Bank of England hoone ja kelle hauasammas sai eeskujuks telefoniputkadele. Aga ta oli ka kollektsionäär. Tema majas on nüüd muuseum, kus on uskumatult palju erinevaid esemeid, kaasa arvatud ehtne Egiptuse sarkofaag. Nagu üks kommenteerija ütles: "His house is full of knickknacks." Sissepääs on tasuta, saba ukse taga on mõnikord pikk, aga liigub kiiresti.
Camdeni turul maja keldris paiknev pood noortele, kes on pidusse minemas. Helendavad päikeseprillid, mütsid, jakid... Isegi poe eskalaatori käsipuud helendavad. Pood ise on hämar, aga kõikjal vilguvad erivärvilised tuled. Tasub vaatama minna ka neil, kes ise "peoloom" pole.
The Horses of Helios (Heliose hobused) on Rudy Weller'i pronksskulptuur. See rajati 1992. aastal kui teatrit Criterion uuendati. Teine skulptuur, mis kujutab Heliose kolme tütart, asub otse pea kohal maja katusel. Kahjuks praegu siin olev purskkaev ei tööta ja skulptuur on varjatud võrega, mis segab vaatamist.
Regent Canal rajati printsregendi, hilisema kuningas George IV algatusel. See oli väga oluline tee kaupade transportimiseks Londonis. Hiljem muidugi võtsid raudteed transpordiülesanded üle ja praegu on kanal avatud peamiselt lõbusõitudeks. Aga II MS päevil, kui paljud raudteed olid purustatud, oli ka kanalil oluline roll.
London asub küll suhteliselt tasasel maastikul, aga siingi on eri paikadel kõrguste vahed. Kuna veetee ei saa kaldu olla, on probleem enamasti lahendatud arvukate lüüsidega. Aga mõnes kohas sellest ei piisa. Nii ongi kanal kahes kohas viidud tunnelisse. Lühem neist on Maida Hill tunnel pikkusega 230 meetrit. Huvitav selle poolest, et läänepoolse sissepääsu kohal asub kohvik. Pikem on Islington Canal Tunnel - 870 meetrit. Kunagi läbiti neid tunneleid paadis nii, et sõitjad olid paadis pikali ja tõukasid jalgadega vastu seinu paati edasi. Mootorpaatide ajastul muidugi seda enam vaja pole. Aga kui väljud näiteks metroojaamast Angel ning kõnnid 80 meetrit põhja poole, oled otse kanali kohal, kuigi oled suure magistraali kõrval ning kahel pool on kõrged linnamajad.
Kuulsa filmitegija suur roostes rauast pea. Et seda näha, otsi Shoreditch Park'i loodenurgast maja, mille katusel suur kiri GAINSBOROUGH. Selle hoovis ongi. Peab küll väravast sisse minema, aga värav on avatud ja keegi ei keela. Otse selle pea all pidid asuma mingid kontoriruumid. Huvitav võib olla tööl käia Suure Alfredi kõhus. ;-)
Kui satud metroojaama Leytonstone Station (Central Line), siis seal näed sissepääsu juures hulka keraamilisi mosaiike, millest igaüks kujutab Hitchcock'i üht filmi.
Kuju tellis tuntud raamatu autor J. M. Barrie kunstnikult George Frampton ja see püstitati Kensington Gardens nimelisse parki 1912.a. ilma ametliku loata. Kirjaniku väitel olevat just sellesse kohta Peter Pan maandunud, et seejärel elama asuda Serpentine nimelises kunstjärves asuvale saarele. Kujust on tehtud 8 koopiat, mis asuvad maailma erinevates paikades (Brüsselis, Torontos, Austraalias jm). Kogu kuju koos alusega on 4.3 m kõrge (vaadates ei tundugi nii kõrge olevat), kuid poisike on 8-aastase kohta ilmselt loomulikus suuruses.
Kirjanik elas ise Bayswater Road nimelisel tänaval, see on see tänav, mis jookseb Kensington Gardens'i piiril põhja pool.
Londoni talisuplejad korraldavad Serpentine'il igal jõululaupäeval ujumisvõistluse The Peter Pan Cup.
The Shard on Suurbritannia kõrgeim hoone. See ehitati 2009..2012.a., avalikkusele avati aga veebruaris 2013.a. Hoonel on 95 korrust, neist elamiskõlbulikke 72 ja see on 309.6 m kõrge. Sinna saab ka üles linnavaadet nautima, see maksab 22,95 £. Kaasa saab ka nutitelefoni meenutava audiogiidi, mis oskab päris mitmeid keeli. Turvakontroll sisenemisel on aga ülirange, palju rangem, kui näiteks kuningalossi sisenemisel.
St Paul's
