Tunnel ehitati 1899 kuni 1902 ja oli määratud dokitöölistele tööle pääsemiseks. Dokid olid ühel pool jõge, aga töölised elasid teisel pool ja tööle jõudmine võttis palju aega. Algul laskuti 15 m allapoole treppidest, kuid aasta pärast hakkasid tööle ka liftid. Tunneli põhjapoolses otsas on see kitsam. See on parandatud koht, sest II MS ajal sai tunnel pommiga pihta. Tunnel on ametlikult avalik tee, st see peab olema avatud iga päev ja ööpäev läbi.
Tunnel on ka kogu Inglismaad läbiva jalgrattatee osa, kuid tunnelis sees nõuavad sildid jalgratta käekõrval lükkamist. Mõistlik ka, tunnel on üsna kitsuke.
Winston Churchill'i kuju. W.C. suri 1965. aastal ja kuju püstitati 1973. aastal. Aga kuju asupaiga valis Sir Winston ise välja juba 1950-ndatel öeldes: "where my statue will go". Tema nõue oli, et kuju peab olema vaatega tema lemmikkõrtsile, kus ta napsutamas armastas käia. 🙂 Ka praegused parlamendi liikmed armastavad seal tihti käia, seal on spetsiaalne signaalseade, mis annab märku, et peatselt algab hääletamine.
2012.a. toimusid Londonis olümpiamängud. Londonlased ei soovinud oma olümpiakeskusele samasugust kurba saatust, nagu see on tabanud samasuguseid keskusi mujal maailmas. Osa spordiehitisi on lammutatud, aga jäänud on peastaadion, veekeskus ja velodroom ning need on nüüdki kasutuses. Aastaks 2030 rajatakse ümbruskonda 6800 uut kodu. Parke on korrastatud ja kogu ala kasutuses. Tubli, London!
Üks kaugelt silmapaistev objekt staadioni läheduses on Orbit, ametliku nimega Arcelor-Mittal Orbit. See on ühtaegu nii skulptuur kui vaatetorn. Selle projekteerisid koostöös insener Cecil Balmond ja kunstnik Anish Kapoor. Projekti toetas miljardär Lakshmi Mittal ja objekt on toodetud 60% ulatuses taaskasutatud materjalidest. Tornis käib iga päev 5000 inimest ja üles kahele vaateplatvormile pääseb kahel eri viisil - 455 astmega trepist (ei soovita) ning liftiga. Alla pääseb koguni kolmel viisil, lisaks eelpoolnimetatuile saab alla sõita mööda 178-meetrist toru, allatulek kestab 40 sekundit. Toru ülaosa on osalt läbipaistev, seega hirmsam on, sest näed, kuidas langed. Toru teeb 12 tiiru. Torust sõitmiseks tuleb juba all osta kallim pilet ning sõita soovijal peab olema vanust vähemalt 8 aastat ja kasvu vähemalt 130 cm. Kaasas ei tohi olla mingeid esemeid, nagu telefon, käekott või fotoaparaat.
Torni ilu on muidugi maitse asi, mõned võrdlevad seda maoga, kes on alla kugistanud luuavarre. Minu arvates ka mitte eriti ilus, ehk huvitav, seda küll.
Tänav paikneb vanade laohoonete vahel. London Bridge lõunaotsast keerata kagu suunas (silla alt läbi, kui juhtud teiselt poolt tulema). Tänava teevad väga omapäraseks rauast sillakesed, mis erinevatel kõrgustel ületavad tänavat. Jõe poolt (pildil vasakul) laaditi kaupa ja need kaubad olid vaja viia üle tänava teisele poole lattu. Ilus vaatepilt.
Kunagine kaetud tänavatega turg. Praegu ta ehk turu mõõtu välja ei anna, lihtsalt hulk poekesi kahel pool. Aga see polegi tähtis. Arhitektuur on see, mida suu lahti vaatama jääd. Tõesti kaunis paik. Siin filmiti ka see, kuidas Harry Potter Diagon Alleys käis.
Selle nime hääldus on "ledenhool", mite "liidenhool". Turg sai nime siin varem seisnud majalt, mille katus oli kaetud seatinaga. Inglise keele eripärad. Ega siis ilmaasjata ansambli Led Zeppelin nime panijad seda sihilikult valesti ei kirjutanud.
Vana kõrts Kensingtoni paleest läänes. Hoone teevad eriliseks umbes 190 lillepotti, -korvi ja -kasti, mis lausa katavad hoone õitega. Hoone pole seestpoolt vähem vapustav, õitemeri jätkub ka sees.
See hoone luksuslikus Mayfairi linnaosas rajati garaažiks 1926.a. Aga hoone kukkus nii suurejooneline välja, et oli kahju seda autode parkimiseks kasutada. Nii ehitatigi see hotelliks ümber ja praegu on üks Londoni luksuslikumaid ja mõistagi kallimaid. Väike kiiks analoogiliselt Savoy hotelliga (seal on ainus Inglismaa parempoolse liiklusega tänav) peab siingi olema. Kui sinna satud, vaata: ukse ees on väike barjäär, mille taha, ukse ette, saab autoga sõita. Ning selle otstes kirjad IN ja OUT. Sisenetakse paremalt, väljutakse vasakult! Ning ukse juures jälle elevant! Neid tunduvad inglased lausa jumaldavat. Metroojaama Elepant and Castle juures muidugi, aga neid on ka mujal palju näha. Mingi India koloniaalaja nostalgia ehk?
Aadressil 1 Logan Place oli Freddie Mercury viimane kodu, mida kutsutakse Garden Lodge. Siia asus ta elama 1985.a. ja oli siin surmani 1991.a. Kuna laulja tuhastati ja tuhk maeti salastatud paika, siis ei saa austajad Freddie haual käia ning kogunetakse siia. Harilikult on ukse kõrvale hulk pabereid läkitustega kleebitud. Aga ju siis oli parajasti survepesur kohal käinud... Ega tegelikult midagi näha ei olegi - kõrge müür ja selles uks. Muusiku noorusarmastus ja peamine pärija Mary Austin elab selles majas praegugi. Väidetakse, et muusik on maetud siia. Aga see pole kindel. Üksnes Mary Austin teab tõde ja tema vaikib. Muide, pildil näha olev mälestustahvel on nüüdseks eemaldatud. Mõningatel andmetel on aga muusiku tuhk puistatud Genfi järve.
Tegemist on kunagise raudteelõiguga, pikkusega 2.7 km. Enne sõda oli kavatsus see ühendada metrooga, kuid II MS tõmbas neile plaanidele kriipsu peale. Rongiliiklus lõppes 1970.a., 1984.a. otsustati see ala muuta pargiks. On säilinud mitmeid jaamaehitiste varemeid ja viadukte, kuid peamiselt on tegemist tihedalt puudest ümbritsetud rajaga, kust vähemalt suvel pole aimatagi, et ümberringi on suurlinn. Rajal on mõnikord näha ka mitmesuguseid kunstiprojekte. Kena jalutuskäik, kuigi kohalike laste hulgas levib palju õudseid legende selle paiga kohta. ;-)
Tegemist on kuue tee ristumise kohaga kesklinnas ning juba üsna ammu oli seal liiklusega probleeme. Seepärast pandi sinna liiklust reguleerima politseinik. Palava ilmaga võttis politseinik oma paksu villase kuue seljast ja riputas naela otsa, mis oli löödud parajasti ehitamisel oleva maja seina. Kui maja valmis sai, kadus ka nael. Politseinikud palusid, et nael tagasi pandaks. Aga selle asemel said nad spetsiaalse sepistatud konksu, millel koguni kiri METROPOLITAN POLICE. Politseinikku ristmikul enam ammu ei ole, aga legendaarne konks on senini alles. Vaata, vasakul pool silti Scarlet's Club.
Kui Londoni metrood ehitati, tuli selleks maju lammutada. Hiljem süvendid kaeti ja peale ehitati uued majad. Aga mõned kohad jäidki avatuks*. Nii juhtus tänaval nimega Leinster Gardens. Tänaval on väga ilusad stiilsed majad ja auk nende reas oleks mõjunud inetult. Seepärast ehitati võltsfassaad, et katkestust näha poleks. Kuigi majadest on olemas vaid esisein, on võltsing nii loomutruu, et tänaval seistes pole lihtne aru saada, et kaks kõrvutist maja polegi päris majad. Inglasliku põhjalikkusega on mindud koguni nii kaugele, et "maja" ees on isegi prügikonteinerid ja rõdul potitaim! Kui süda rahu ei anna, mine naabertänavale Porchester Terrace, sealt on tagakülg hästi näha.
Neid "maju" mainitakse ka Sherlock Holmesi lugudes. Eelmise sajandi kolmekümnendail üks petis müüs suure hulga kalleid peopileteid suurele ballile, mis pidi toimuma neis majades.
*Algul vedasid metrooronge auruvedurid. Et suits reisijaid ei tapaks, pumbati see surve all erilistesse paakidesse ning tunneli avatud kohas lasti välja. Seepärast ongi kesklinna tunnelitel palju avatud kohti. Need asuvad enamasti hoovides ja linnas kõndijale silma ei paista.
Nii kitsas? Ja kaks maja? Londonis ongi majad kitsad. Meie kutsuksime neid ridaelamuteks. Aga Londonis on igal majal oma number. Ei mingeid murrujoonega aadresse. Kui nurgamajal on ühel küljel üks, teisel kaks välisust, siis igaüks neist on oma numbriga maja.
See memoriaal sõjas hukkunud loomadele püstitati umbes miljoni naela eest 2004.a. otse Hyde Park'i serva. Prokskujud kujutavad kahte muula, hobust ja koera sakilise seina taustal. Teisi loomi on kujutatud bareljeefidena seinal, seal on ka näiteks elevandid ja tuvid. Memoriaalis käivad inimesed ka oma lahkunud lemmikloomi mälestamas.
Richmondi pargis (suurim kaheksast kuninglikust pargist) asub küngas, millel seisis legendi järgi kuningas Henry VIII 19. mail 1536.a. ja jälgis Toweri tipust tulevat märguannet, et tema teine naine Anne Boleyn (hilisema kuninganna Elizabeth I ema) on hukatud ja ta saab nüüd uuesti abielluda, seekord Jane Seymour’iga. Vahemaa on umbes 16 kilomeetrit. St Paul's katedraali (praegust, mõtlen) siis veel polnud, see ehitati poolteist aastasada hiljem, aga praegu vaadeldakse künkalt just seda. Paigas on spetsiaalne pikksilm ning vaatlussiht on riikliku kaitse all - pilu metsas kärbitakse regulaarselt ja ette ei tohi ehitada kõrgeid hooneid.
Kahjuks sel päeval kui mina seal käisin, oli kerge udu ja selle teise foto keskel olevat katedraali pole näha, isegi kui pilti tugevasti suurendada.
Kui tahad osta midagi keraamilist, mis oleks käsitöö ja tõesti kunstilise väärtusega, siis soovitan seda poodi. Turgudelt võid muidugi osta tööstuslikke kruuse standardtekstidega, aga kui tahad midagi, mis tõeliselt kunst oleks, mine sinna. Perenaine on lahke, aga alul proovib läbu kaela määrida. Mine tahapoole ja vali ise. Hinnad on sedeliga põhja all. Ostud pakitakse paksult mullikilesse, pole muret, et lennujaamas kohvris katki lähevad.
Otse samas kõrval on ka Portobello Road tänavaturg.
Arvatavasti lemmikkoht neile hipsteritele, kellele meeldivad Tallinna Telliskivi linnaku baarid. Ameerikalikud IPA-õlled, mille etiketid on viiekümnendate aastate koomiksite stiilis disaininud Nick Dwyer.
Siin asub Londoni ainus majakas. Esimene muul rajati siia 1822. Majakas ei tööta enam ammu ja kaubalaevad ei randu, aga majakat kasutatakse mitmete kunstiprojektide jaoks. Hooned on ilusad, hea näide sellest, et ka tööstushooneid saab ilusasti ehitada.
Üks omanäolisemaid lokaale. Siin asus kuni 2014.a. Chris Bracey ehk Neon Man’i reklaamitöökoda. Kui peremees suri, otsustati sinna asutada pub. Sees on meeletul hulgal neoonsilte, mis ka kõik põlevad/vilguvad. Rahunemiseks läheb palju õlut vaja. :-D Selle paiga nimi on ka näide sellest, et inglise keel on ikka üks segane keel ka kohalikele - omanikud ise kirjutavad seda nime ilma apostroofita, aga Google Maps kasutab apostroofi.
Kuju kinkis Londonile Richmondi linn USA Virginia osariigist (tegemist on koopiaga kujust, mis asub sealse linnavalitsuse hoone ees). George Washington oli oma eluajal lubanud, et ta ei astu enam iial Inglismaa pinnale. Seepärast toodi täitepinnas kuju alla ka USA-st.
Vene pood Londonis. Paras laks nõukanostalgiat. ;-) Aga tegelikult hea koht, kust värsket musta rukkileiba saada, kui selle järele kaugel maal igatsus peaks tekkima (tavalisest toidupoest sa seda ei leia). Aga arvesta, et avatakse küllaltki hilja, vaata lahtiolekuaegu alumiselt pildilt.
Prantsuse kunstnik Pierre Vivant, 1998.a. Algselt asus pisut teises kohas ja siis paigutati ümber Billingsgate Market ette. Kunstniku idee oli, et tulede vahetumine peegeldaks olukorda Londoni börsil, kuid hiljem sellest liigse keerukuse tõttu loobuti.
Tagapool asub Billingsgate Market, mis mõnede ajaloolaste arvates on kaladega kauplemise kohana neli sajandit vanem kui London ise.
York Watergate, asub Thames'ist 144 meetri kaugusel. Miks selline nimi? Aga kunagi võis neist astmetest laskudes (OK, oleme täpsed - astmed siin olid, aga need pildil nähtavad on hiljem tehtud) otse paati istuda. Thames (hääldus: temz) oli kunagi üsna laugete soiste kallastega. Linna arenedes kaldaid täideti, jõge süvendati ja piirati müüridega, seega muutus jõgi kitsamaks, kuid sügavamaks. Nii tekkis pargivöönd, mida nimetatakse Embankment.
Vana maal, Henry Pether, 1850.a. Soovitan seda kunstnikku guugeldada, tal on veel palju maale Londonist ja peaaegu kõik maalitud kuuvalgel.
Siin all on üks vanaaegne pilt sellest, mis on su jalge all, kui jalutad pargis kohal Embankment (pole küll päris õiges mastaabis, aga nii umbes...).
Seitsme tänava kohtumiskoht Londonis. Siin seisab sammas, mida kutsutakse Seven Dials, päikesekellade järgi samba tipus. Aga, oot, oot... Usalda, aga kontrolli. Nimest hoolimata on samba otsas kuus päikesekella. Miks? Algse projekti järgi pidid siin kohtuma üksnes kuus tänavat. Mõned püüavad piinlikku erinevust sellega välja vabandada, et sammas ise on seitsmes päikesekell, aga see ei kõla väga usutavalt.
Trafalgar Square'i planeering pärineb John Nashilt. Kahjuks ta suri enne väljaku valmimist ja tema töö viis lõpule Sir Charles Barry, mees, kes on projekteerinud ka Westminsteri palee. Tuntud lõvikujud (1867.a.) lõi Edwin Landseer, kes oli harilikult väga hea loomade maalija. Andekas kunstnik, kuid hädas vaimsete probleemidega. Et loomutruud lõvi teha, hankis ta loomaaiast seal surnud päris lõvi ja vedas selle voorimehega oma stuudiosse. Seal ta siis modelleeris, kuni naabrid leviva haisu pärast ikka VÄGA pahaseks said.
Tegelikult, kui neid lõvisid väga hoolikalt vaadelda, võib märgata, et tegemist oli Landseeri esimese skulptuurialase tööga ja et "modell oli kiiresti lagunev" . Lõvide näoilme on kuidagi imelik. Ning esikäppade kujundamisel on suureks eeskujuks olnud kodukass. Lisaks lamab päris lõvi tavaliselt nii, et mõlemad tagakäpad on ühel pool. Tagakäppade asend oli Landseeril võetud tema labradori koeralt.
Tegelikult esialgu olid tellitud kivist lõvid skulptorilt Thomas Milnes. Aga kui need valmis said, ei peetud neid piisavalt esinduslikuks. Praegu asuvad need neli lõvi pisikeses asulas nimega Saltaire. Neid lõvisid võid vaadata siit.
Ainus Londoni säilinud linnavärav ja seegi mitte esialgses kohas. Ehitati 1672.a. kuningas Charles II käsul puitvärava asemele, mis oli küll üle elanud suure tulekahju, kuid sellest hoolimata oli lagunemas. Värava projekteeris Sir Christopher Wren (juba jälle!) ning see seisis Fleet Street ja Strand'i kohtumiskohas kuni 1878.a. Siis see demonteeriti kivihaaval, sest takistas liiklust ja jäi ette Court of Common Council maja ehitusele. Mõnda aega ei leitud väravale kohta, kuni õllepruul Sir Henry Meux pani selle üles oma valdustesse paigas nimega Hertfordshire. 1976.a. asutati organisatsioon nimega The Temple Bar Trust, mille eesmärgiks oli värava taastamine Londonis. Ettevõtmist toetasid ettevõtjad ning üksikisikuist annetajad ning niimoodi avatigi värav taas praeguses kohas aastal 2004, otse St Paul's katedraali (projekteeris loomulikult Wren ) kõrval.
Karl Marx elas Highgate'i kalmistu lähedal (kilomeeter lõunasse, senini erkpunase uksega maja, 46 Grafton Terrace) ja sinna kalmistule ta ka maeti. Sõber Engelsi tuhk aga puistati merre kõrgelt kriidikaljult rannikul.
Kommunistliku partei manifesti kirjutas Marx kõrtsis Red Lion, mis praegu kannab nime Be At One. Kahjuks jäi sellest pilt tegemata, vaata asukohta siit
Aga Kapitali kirjutas Marx Briti muuseumi lugemissaalis, see ümmargune hoone keset kinnist hoovi. Tundub, et Friedrich Engelsi osalus neis teostes piirdus peamiselt raha andmisega, et edasi juua. Ega selliseid teoseid ju kaine peaga ei kirjuta! ;-) Marx oli päritolult Saksama juut, kuid oma juudi päritolu eitas ta raevukalt. Mis muidugi ei takistanud tal teise juudi, Engelsi, rahadest elamast. Marx oli kogu oma eluaja vaene kui näljarott, sest tal oli küll majandusalane kõrgharidus, kuid oma äärmiselt kiusliku iseloomu tõttu ta kusagilt püsivat tööd ei leidnud.
Tegelikult sellesse paika kalmistul on ta ümber maetud. Algne matusekoht oli sügaval kvartali sees, aga hiljem maeti ta suure tee äärde, et austajail oleks hauda hõlpsam leida ja sinna lilli viia. Nagu näete, on lilli viidud. Mina ei viinud. ;-) Aga samas läheduses on Douglas Adamsi haud ja sinna viiakse lillede asemel pastapliiatseid. Kui lähed kalmistule, võta pastakas kaasa.
Surnuaiale pääseb mööda tänavat, mis kannab nime Swain's Lane. Nimi tuleneb sellest, et omal ajal aeti mööda seda tänavat sigu Smithfields'i turule. Sama tänava maja nr 59 juures on pildistatud ansamblit The Beatles.
Paik Parliament Hill tipus, kus Marx tavatses naise ja lastega piknikut pidada. Surnuaed on tagaplaanil umbes keskel.
Kokku on sellele surnuaiale maetud umbes 180000 inimest. Nende hulgas ka George Michael ja Malcolm McClaren.
CLINK - vangla, mis on asutatud 1144.a. Tegutses kuni 1780.a. Kuulus kunagi kohaliku piirkonna valitsejale, Winchesteri piiskopile. Jah, see oli seesama jumalasulane, kelle kontrolli all oli ka prostitutsioon selles piirkonnas. Kõige sagedasem põhjus siia sattumiseks oli maksude maksmata jätmine.
Muuseumis on ka võimalik automaadis tasuta selfie teha iseendast trellide taga. Kunagistel asukatel olid ilmselt teised mured. ;-)
Köisraudtee üle Thamesi jõe. Ning eeliseks näiteks London Eye ees on see, et sõit ei kesta liiga kaua ning pileti saab osta kohe, seismata tund aega järjekorras. Kui sul on Oyster (on ju?) või kontaktivaba kaart, siis saad peale ilma kassas käimata. Kassad enam sularaha vastu ei võta. Sobib ka kõrgust kartvaile - isegi tugeva tuulega ei kõigu gondel mitte põrmugi. Liin avati 28. juunil 2012.a., ning kõrgeim koht on 90 meetrit jõe kohal. Kui sõita soovijaid on vähe, kestab reis kümme minutit. Tipptundidel kiirust kahekordistatakse ja jõuab pärale viie minutiga.
Alberti sild on nimetatud kuninganna Victoria abikaasa prints Alberti järgi. See on ehitatud 1873.a. Sild on ilus, aga osutus ebastabiilseks, värisedes seda ületavate jalakäijate jalge all. Silda kutsuti rahva seas Trembling Lady. 1884..1887.a. silda tugevdati rippsilla elementidega. 1973.a. lisati silla keskele tugisambad. Selle tulemusel omandas sild kolme eri tüüpi silla omadused.
Tegelikult on Alberti sild ja Toweri sild kaks silda, mis on aastasadu vastu pidanud. Kõik teised sillad on kas hiljuti ehitatud või mitu korda lammutatud ja uuesti rajatud.
Albert Bridge oli algselt tollisild. Sillal koguti üle pääsemise eest ja turule viidavalt kaubalt maksu. Tolliputkad silla otstes on tänapäevani alles.Alberti sild on need kolm tüüpi korraga. Tänu ümberehitustele.
Tahtis mees maja ehitada. Linnaosa valitsus ei andnud luba. Taotles siis mees loa paigaldada oma krundile "tank" nii-ja-niisuguste mõõtmetega. Selle loa ta ka sai. Ametnikud mõtlesid ilmselt "water tank" või "septic tank". Ning mees panigi oma krundile tanki T-34 ja seadis kahuritoru otse Southwarki linnaosa valitsuse suunas. Täpsemalt siin (ENG)
Praegu on tank restaureerimisel, pole teada kui kauaks.
Kunstnik Rick Buckley, 1997.a. Protest Suure Venna vastu. Neid nuhkivaid ninasid on mitmes paigas, aga kõige lihtsam on leida seda, mis asub Admiralty Arch all. Kunstnik paigutas erinevatele objektidele 30 nina, neist on säilinud praeguseks 7. Kui tahad neid kõiki näha, siis kaart on siin.
Nimi tuleneb sellest, et samas kõrval asus kunagi Londoni peapostkontor ja postiljonid käisid selles pargikeses (mis tegelikult on kiriku aed) oma lõunasööki söömas.
Aastal 1900 rajas kunstnik George Frederic Watts siia omapärase mälestusmärgi keraamilistest plaatidest neile inimestele, kes hukkusid teisi päästes. Seda on hiljem täiendatud.
Kyoto Garden on rajatud 1991.a. Tegelikult on see Holland Park osa. Ka Holland Park (nimetatud isiku, mitte riigi järgi) ise väärib vaatamist, aga ära mingil juhul unusta minna selle jaapanipäraselt kujundatud ossa. Juhatavad viidad on väljas.
Sebastian Horsley oli kunstnik ja kirjanik. Ülimalt ektsentriline ja skandaalne isiksus. Seda näitab vist isegi silt tema maja uksel (7 Meard Street, Soho), mis ripub seal tänini. Kunstnik ise aga suri narkootikumide üledoosi aastal 2000.
See, et Horsley segane oli, see oli ilmselt pärilik. Tema ema oli ka imelik. Kui poiss sündis, sai ta nimeks Marcus. Mõned aastad hiljem ema meel muutus ja ta muutis poisi nime.
Imetilluke, aga väga omapärane aiake, mida peetakse korras vabatahtlike poolt. Mõnus koht maha istuda, jalgu puhata ja maailma asjade üle järele mõelda.
Kirik on koguni kaheksas (!) kirik, mis asub selle koha peal. Projekteerinud... muidugi Sir Christpher Wren. See kirik on saanud eeskujuks üle maailma valmistatavatele pulmatortidele. Ühe mehe (pagar Thomas Rich, 1703.a., tegi tordi omaenese pulmaks) hull idee, mis levis eriti USA-sse.
Istusin selle kiriku aias pingil laupäeva varahommikul ja kuulasin nutifonist laulu , mis on esitatud just selles kirikus. Greg Lake (♱ 2016-12-07) ja Ian Anderson. Kena laul ja huvitavad sõnad.
Kahjuks paremat pilti kirikust ei õnnestunud teha, sest see on niivõrd teiste majade vahele surutud.
Ilus majake keset väikest parki. Huvitav, milleks see ehitati? Vastus on üsnagi ootamatu, see ehitati 1926.a. sissepääsuks maa all asunud linnaosa elektriga toitnud alajaamale. Praegu ta selleks kasutusel pole, lihtsalt pargi iluks.
Paremal on Charles II kuju. Muidu kena, aga nägu meenutab pigem maski. See on umbes 1930.a. kuju taastanud häda-restauraatorite töö. Ju polnud selle tsemendist voolinud meistril erilist kunstiannet...
Hampstead Heath on metsapark Londoni keskusest põhja pool. Pindala 320 hektarit.
Seda on nime "Hemstede" all esmakordselt ürikutes mainitud aastal 986. Park on tunduvalt looduslähedasem kui näiteks Hyde Park. Samuti on ta palju reljeefsem ja üldse üks Londoni kõrgemaid paiku (loogiliselt on Hampstead'i metroojaam maapinna suhtes kõige sügavam). Palju on veekogusid, metsased alad vahelduvad suurte lagedate aladega.
Pargi lõunaosas asub 98.1 meetri kõrgune Parliament Hill. Seda kutsutakse rahva seas ka "Kite Hill", sest see on tuulelohe lennutajate meelispaik. Künkalt avaneb suurepärane vaade Londoni tähtsamatele ehitistele. Seal on ka infotahvel, millelt saad uurida, mis hoone mingi sakk panoraamis ikkagi on, kui ise ära ei tunne. Siin tavatses Karl Marx perega piknukut pidada. 1524. aastal kogunes siia tuhandeid inimesi, sest astroloogid ennustasid linnas enneolematut veeuputust. Seda siiski ei tulnud.
Pargi põhjaosas asub Kensington House, kunagiste Murray ja Guiness perekondade kodu. Praegu on seal maaligalerii. Ka ümbruses on palju huvitavat, näiteks kaunis maaliline sild, mis teiselt poolt vaadates osutub "teatridekoratsiooniks" .
Uskumatult lai ja vägev sild üle pisikese oja tagasihoidlikul metsas kulgeval jalgteel. See on tõesti päris sild, mitte too eelpool mainitu.
Londoni 2000 aastane ajalugu algas teatavasti roomlaste vallutusega. Enamus selle aja ehitistest on ammu kadunud, kuid ühe uusehitise rajamise käigus leiti suures osas säilinud roomlaste amfiteater. Mine paika Guildhall Art Gallery. Muidugi võid ülal mitut sorti kunsti nautida, aga keldrist leiad restaureeritud amfiteatri varemed. Ning see kõik on tasuta!
Ehtne tuuleveski mitte väga kaugel kesklinnast. Ehitati 1816.a. ja töötas kuni 1934.a. Hiljem veski restaureeriti ning avati taas 2011.a. Esimesele korrusele lastakse niisama sisse, pikem ekskursioon tuleb eelnevalt broneerida: booking@ brixtonwindmill.org.uk. Veski on tõesti töökorras, sealt saab koguni osta värskeltjahvatatud jahu. Aga ärge parem ostke, lennujaamas ärasõidul võib arusaamatusi tulla, kui te kohvrist kott valget pulbrit leitakse. :-D
See omapärane märgala pindalaga 42 hektarit rajati Thames'i jõekääru aastal 2000 kunagiste kasutusest ära jäänud veehoidlate kohale. Hea paik neile, kes tahavad uurida veetaimi ja veelinde või lihtsalt armastavad vettinud loodust. Käigurajad siiski lubavad seal kõndida nii, et jalad kuivaks jäävad.
Huvitav paik tennisehuvilistele. Palju 3D pilte ja isegi John McEnroe holograafiline kujutis tema riietusruumis. Näed ka paiku ja arreeni 360 kraadi vaadet spetsiaalselt platvormilt.
Printsess Dianaga seotud paikade jalutusrada. Üsna kurnav jalutuskäik, 11 kilomeetrit (aga saad ju laenutusest jalgratta võtta, vaata siit). Aga läbib kõik olulisemad Dianaga seotud paigad. Iga pöördekoht on tähistatud nii, nagu allpool oleval fotol näha (90 märki). Võid alla laadida ka jalutuskäigu plaani. Alustada võib mistahest kohast ja suunas.
See rada, mis avati 30. juunil 2000.a. (päev enne printsessi sünniaastapäeva), on üks kahest Dianaga seotud projektist. Samal ajal avati Kensington Gardens'i nurgas Diana nimeline laste mänguväljak.
Henry VIII polnud küll mees, keda võiks kahtlustada inimelude päästmises ja erilises humaansuses. Aga ometi ainus tema avalik kuju (päris pisike siiski) seisab St Bartholomew haigla (rahvalikult: Bart's) peasissekäigu (mis on väravatorn tegelikult, haigla on tagapool) kohal. Haigla on asutatud 1123.a. ja kuulus kloostrile. Kui Henry VIII asutas anglikaani kiriku, saatis ta kõik katoliiklikud kloostrid laiali ja konfiskeeris nende vara. Või hävitas (sageli koos omanikega). Haigla palus kuningat, et see linnale üle antaks ja saavutaski lõpuks sihi pärast korduvaid katseid. Nii on tegemist vanima Londoni haiglaga, mis tegutseb algusest peale samas kohas.
Island Gardens
Minu arvates ka mitte eriti ilus, ehk huvitav, seda küll.
